Oskar Olvik: kaastööliste koolitaja

03/2014 19 DSC 4690
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

23. veebruaril tähistati Oleviste kiriku Maarja kabelis koguduse kauaaegse pastori Oskar Olviku 100. sünniaastapäeva. Arpad Arderi poolt koostatud eluloo luges ette pastor Veljo Kaptein. Esitleti juubilari autobiograafilist raamatut "Mälestused". Teost avas lähemalt pastor Rein Uuemõis. Helisalvestuse vahendusel kuulati vend Olviku enda sõnavõttu tema 50. juubelil.

Selleaegsete piiblitundide jutlusi kuulan Pereraadio vahendusel meeleldi tänini.

Mälestusraamat
Oma mälestuste sissejuhatuseks kasutan prohvet Malaki sõnu: „Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Issandat; ja Issand pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Issandat ja austavad tema nime" (Ml 3:16). Iisraeli usuelus oli madalseis. Võiks öelda, et Jumalal oli oma rahvaga lausa riid. Aga selles olukorras jagasid omavahel mõtteid ka need, kes kartsid Issandat, kes soovisid elada Jumala Seaduse järgi. Ning Jumal pani seda tähele.

Need olid keerukad ja heitlikud ajad, kui vend Olvik töötas ja tegutses, seda nii enne sõda, sõja ajal kui ka nõukogude võimu tingimustes. Usun, et tema on üks nendest, kelle kohta sobib prohvet Malaki ütlus Jumala poolt kirjutatud mälestuste raamatust. Aga ka see on hea, kui keegi kirjutab oma elust mälestuste raamatu, nii nagu O. Olvik. Neid mälestusi võib lugeda ja neist mõndagi õppida.

Olviku piiblitundides
Mäletan vend Olvikut ajast, kui tulin õppima Tallinna Polütehnikumi ja hakkasin käima Oleviste kirikus. Eriti puudutasid mind neljapäevaõhtused piiblitunnid. Üks piiblitundides kõnelejatest oli O. Olvik. Selleaegsete piiblitundide jutlusi kuulan Pereraadio vahendusel meeleldi tänini. Piiblitunnid andsid süsteemse sissevaate käsitletavasse piibliteosesse. Seal olid edasi antud andmed teksti tolleaegse tähenduse kohta, olid lahti seletatud olulised teemad. Aga neis olid mõtted ka kuulajate kaasaja olukordade kohta, samuti vaimulik sõnum. Piiblitundide jutlused olid nagu mingid seminariloengud. Minu hilisema vaimuliku töö jaoks oli neist suur abi.

Olviku kõnetundides
Ma ei mäleta, kuidas meie omavaheline tutvus päris alguse sai, küll on aga meeles, et aeg-ajalt kutsus pastor Olvik mind oma kõnetundi. Kõnetund kestis tõepoolest umbes tund aega. See toimus kirikukantselei ruumides. Pastori kabineti ees oli väike tuba, kus toolil istudes võis veel järele mõelda ja oma aega oodata. Kõnetunnis vesteldes tundis vend huvi minu käekäigu üle, eriti minu usuliste arusaamade ja igapäevase usuelu kohta. Ühtlasi andis ta mulle häid vaimulikke ja hingehoidlikke soovitusi. Paljusid nõuandeid sidus ta praktiliste elujuhtumitega. Kui me koos palvetasime, pani mind imestama venna palve sisukus ja palveteemade mitmekesisus. Nendes ei olnud mingeid asjatuid kordusi.

Olvik karjasetöös 18 oleviste vennad
Mõistetavalt on suures koguduses raske kõigi liikmete eluga pidevalt kursis olla. Seepärast oli pastor Olvik moodustanud usaldusväärsetest ja vastava pädevusega koguduseliikmetest meeskonna, kes oli talle nagu käepikenduseks. Selle meeskonna liikmed külastasid vastavalt kokkulepitud nimekirjale erinevaid inimesi, eelkõige käidi vaatamas vanu ja haigeid. Aeg-ajalt toimusid ühised nõupidamised, kus anti olukordadest infot ja palvetati inimeste eest. Vend Olvik andis edasise tegevuse osas nõu. Mitmete inimeste kohta ütles ta, et tema juurde lähen ma lähipäevil ise. Sellises koostöös saadud info oli kogudusevanemale oluliseks abiks kõigi inimestega suhtlemisel.

Piiblitõdede avaja
Meie vestlustes soovis vend Olvik, et ma probleemide piibellikust sisust aru saaksin. Mitte lihtsalt, et nii on kirjas, vaid ta ootas Pühakirja lahti mõtestamist. Näiteks, kui jõudis kätte minu ristimise aeg, siis pühendas ta selleks küllalt palju aega, et mulle ristimise uuetestamentlikku tähendust selgitada. Ta soovis, et ristimine ei oleks mingi formaalne samm, lihtsalt üks kuulekusetegu ja enda Issandale üleandmise riitus, vaid et ma täie teadlikkusega, sündmuse olemusest aru saades võiksin otsustada ja selle sammu astuda. Ka Püha õhtusöömaaja kohta andis ta mulle põhjaliku seletuse. Mäletan, et ta tõi esile kaks erinevat arusaama. Kas Püha õhtusöömaaeg on koguduse laud või Issanda laud. Vastusest sellele küsimusele sõltub, kes võivad Püha õhtusöömaajast osa võtta.

Vend Olvik ei varjanud ega ilustanud kogudusevanema koormate kandmise poolt.

Aastate pärast, kui lugesin vend Olviku mälestusi, mõistsin sellele kõigele mõeldes, kui oluline oli venna mitmekülgne teoloogiline haridus, sügav piiblitundmine, aga ka orienteerumine erinevates õpetussuundades ning mitmepalgeline usuline kogemus.

Kui me abiellusime, siis mäletan, et laulatusel pani pastor Olvik meile südamele, et me kannaksime vaimulikku vilja. Vaimuliku hea vilja kandmine – see oli tema laulatusjutluses kõige tähtsam.

Meeskonnatööline
Mäletan O. Olvikut kui meeskonnatöölist. Ta koondas enda ümber vendi ja pühendas neile aega, et neist saaksid vaimulikud kaastöölised. Ta soovis, et tema ametivennad areneksid võimalikult hästi. Ta soodustas nende inimeste andide leidmist ja arengut, nii et nood ka teda ennast oma tulemustega edestaksid.

Sellega seoses üks tähelepanek. Vanemad koguduseliikmed mäletavad, et omal ajal oli Oleviste kogudus jagunenud kaheks osaks. Baptistliku suunitlusega koguduseliikmed kogunesid Püha õhtusöömaajale kuu esimesel pühapäeval. Seda osa juhtis kogudusevanemana vend Osvald Tärk. Evangeeliumi kristlaste suunitlusega koguduseliikmed kogunesid Püha õhtusöömaajale kuu kolmandal pühapäeval. Seda osa juhtis kogudusevanemana vend Olvik. Oma päritolult kuulusin viimaste juurde, kuid nagu paljud teised noored, osalesin mõlema poole tegevuses. Mõistsin vend Olviku soovi, et tegutseksin aktiivselt kaasa just tema suunatud üritustel. Kuid ta ei takistanud ega teinud etteheiteid, kui paljudel juhtudel osalesin just teistel üritustel. Ta oli huvitatud kogu koguduse edenemisest. Olgu öeldud, et samasugust suhtumist kogesin ka vend Tärgi poolt.

Töötegijate väljaläkitaja
Vend Olvik oli üks neist, kes soovitas mul ennast pühendada vaimulikule tööle. Tänini on mul alles üks väike leheke. Kord selgitas ta mulle, kuidas sobiks kõnet ette valmistada, seda üles ehitada ja esitada. Seejuures tegi ta jutluse kava kohta märkmeid. Kirjakohaks valis ta Jh 3:16. Pärast, kui lahkusime, andis ta selle lehekese mulle kaasa. Võisin teha vend Olvikule ka mõne usuteadusliku eksami. Ta oli tõsine, küsitlemisel põhjalik ja nõudlik. Samas võis temaga arutleda erinevate vaimulike arusaamade üle.

Kui sain kutse kogudusetööle, andis ta mulle selleks olulisi ja väga praktilisi juhiseid. Suur abi oli tema juhistest meeskonnatöö jaoks. Ta jagas oma kogemusi, kuidas saada kaastöölisi koguduseelu asju lahendama vastutustundega.

Samuti andis ta nõu hingehoiuks. Olgu siin üks näide. Sagedane inimeste patutunnistuste kuulamine võib saada vägagi koormavaks. Seepärast palus vend Olvik, et Jumal annaks talle võime patutunnistuste sisu unustada. Ta ei varjanud ega ilustanud kogudusevanema koormate kandmise poolt.

Kokkuvõttes võin öelda, et vend Oskar Olvik on jäänud mulle meelde kui väga isalik ja jumalariigitööle pühendunud, kui tõeliselt vaimulik mees, kes elas sügavat pühitsuselu ja oli suur palvetaja.