Kompromissitu Jeesuse järgija Rein Uuemõis

12/2016 14 perepilt
Erki Tamm, Kalju koguduse pastor
Fotod: perearhiiv

Oleviste koguduse pastor Rein Uuemõis tähistas hiljuti 85. sünnipäeva. Eelkõige seostatakse teda Effataa ärkamisega 70ndate lõpust. Oleviste kirikusse sõitsid inimesed üle Nõukogu Liidu kokku – Jumal tervendas haigeid ja täitis Püha Vaimuga. KGB sekkumine lõpetas mõned aastad hiljem usulise massiliikumise, kuid selle mõju on säilinud tänaseni. Reinu lapsepõlvest ja kujunemisest ei tea aga paljud. 55 aasta pikkusest abielust Einikesega on neil poeg ja kaks tütart ning kuus lapselast.

„See pilt pani aluse minu usule,“ leiab Rein Uuemõis täna.

Kõige varasem pilt,

mis Reinu mällu on talletunud, meenub vanemate magamistoa uksel juhuslikult nähtust. Isal on seljas must ülikond. Ta on põlvili voodi ees, millele on asetatud lahtine Piibel. „See pilt pani aluse minu usule,“ leiab Rein Uuemõis täna.
Kui Uuemõisade pere elas Nõmmel, oli üpris sage, et sandid käisid almuseid palumas. Tavaliselt anti paarkümmend senti. Aga vanaema Liina pani lauale valge lina, andis süüa ja õnnistas neid.
Kui Reinu isa peale küüditamist koju tuli, noomis ta ema: „Ära kutsu neid sisse! Meil kaks väikest last. Toovad haigusi.“ Ema öelnud seepeale, et see on pigem poja pärast. Kui siis isa esimese sügistalvega kolhoosis sepana töötades 40 kg kehakaalu kaotas ja insener ta lõunat sööma kutsus, meenusid talle ema öeldud sõnad: „See on sinu pärast“.

Lapsepõlvejõuludest

meenub Reinule pilt, kuidas nad vennaga aknal ootasid vanaema ja vanaisa küllatulemist. Ja siis nad tulid – kahe suure kohvriga. Kui nende sisu oli laiali jagatud, polnud vanaema ja -isa enam vaja. Nii juhtub vahel ka Jumalaga, kui muudkui küsime: „Anna, anna, anna...“ Ja pärast abisaamist ta unustame.
1941. aastal viidi ema ja isa Siberisse. Rein ja kolm aastat vanem vend Haljand jäid vanaema ja vanaisa hoolde. Sõjavarjus oldi Raasiku vallas Kiviloo külas. Vanaisa oli olnud Iisraeli Baptistikoguduse pastor. Kogudusehoone hävis Tallinna pommitamise käigus. Oma loomult oli vanaisa vaikne mees. Rein on eriti tänulik, kui mõtleb vanaemale, kes oli linnainimene, aga pidi nüüd talumajapidamisega hakkama saama. Päris tihti oli kuulda, kui ta õhkas: „Jeesus, aita!“
Kui õhtu läks videvikuks, tulid kaks teismelist poissi küla pealt tuppa. Vanaema kogus pere kokku ja ütles papale, et too paneks asjad käest ja läheks harmooniumi taha. Igaõhtune laul oli „Küll on ilmas palju valu, murepõld siin haljendab“. Rein mäletab, et palvetest käisid pidevalt läbi nelja inimese nimed, et nad sõjast tervelt tagasi tuleks. Üks neist oli ka minu vanaisa (autori vanaisa Edgar Kaldver), kelle ämm ja Reinu vanaema olid õed. 15 effataal

„Kui sina järgid mind kogu südamega, siis tuleb su pojast jumalamees.”

Uued algused

Isa ja ema tulid Venemaalt tagasi 1945. aastal. Sõda sai läbi ja Rein võis alustada õpinguid Tallinna Reaalkoolis. Isa andis poistele valida, millal nad kirikusse kaasa tulevad, aga ühel päeval nädalas käidi alati Karmeli kirikus. „Uskusin Jumalat, aga kartsin surma,“ meenutab Rein. See oli vist Kiviloo küla pommitamise ajast, kui maja seinad värisesid. Põrgu olemasolus ta ei kahelnud ja kartis, et sinna ta ka läheb. Ühel ülestõusmispühateenistusel pani pastor Oskar Olvik käe Reinu õlale ja ütles: „Anna oma elu Jeesusele!“ – „Tahtsin seda teha, aga tulevikus,“ mäletab Rein. Kui nad nüüd pinkide vahele põlvitasid, purskasid 16aastase Reinu silmist pisarad. Korraga tuli täielik mõistmine: „Olen Jumala laps! Ei pea enam surma kartma.“ Vanem vend Haljand oli kirikust sellel hetkel põgenenud. Kuid tee peal tulnud talle pastor Arpad Arder vastu ja pärinud, kuhu noormees läheb? Haljand pöördunud ringi ja saanud ka samal õhtul päästetud.
Reinule meenub, et siis pöördus hulk noori mehi, kellest said koguduste töötegijad, nagu Efraim Rakki, Heino Luide, Osvald Talts, Karl Tutsu – ja Dimitri Lipping, kes oli koolis Reinu pinginaaber.

Rahvavaenlase poeg

Peale keskkooli lõpetamist kavatses Rein õppima asuda TPIsse (tänane Tallinna Tehnikaülikool). Aasta oli 1950. 2. veebruari hommikul kell 4 tulid sõdurid isale järele ja ta viidi teist korda Siberisse. Seekordse arreteerimise eesmärk oli intelligentsi hävitamine. Rein mäletab, et istus hommikul klaveri taha ja mängis isa armastatud laulu:
Kui Jumala rahu on hinge sees mul,
siis kõlab ka tormide sees
mu südames ikka see rõõmustav laul:
mul on hea, mul on hea Jeesuses!
Kui ülikoolist ei tulnud ega tulnud vastust, läks Rein ühel päeval asja uurima. Siiani mäletab ta sõna-sõnalt talle öeldut: „Te olete rahvavaenlase poeg ja teist ei saa iialgi inseneri!“ Samasuguse vastuse sai üks teine poiss. Temaga koos sõideti Leningradi. Seal ei teatud midagi isast. Vanemate karistuse kohta käiva lahtri jättis ta lihtsalt tühjaks, sest isa hoiti seitse kuud Pagari tänava keldris ilma kohtuta kinni.
Leningradi Põllumajanduse Mehhaniseerimise Instituuti jäi Rein kuueks aastaks. Vahepeal oli ta aasta haige. Kopsus oli vesi kuni rangluuni. Arst olevat teatanud, et temast küll elulooma ei saa. Pastorid Tärk ja Olvik aga palvetasid ja võidsid õliga ning kuu aja pärast oli Rein jalul. Seda aega meenutab Rein valuga. Igatsus kodu ja isa järele oli tohutu. Mingitele erilistele ahvatlustele noore tudengina Rein järele ei andnud. Igal nädalal käis ta „Malaja ohta“ baptistikoguduses ja arvas, et on tubli usklik. Kui keegi enamat pakkus, siis ta lihtsalt solvus.

Elu ristteedel

Peale Stalini surma isa vabastati. 1956. aastal sai ta ülikooliga ühele poole. Neljas kateedris pakuti õppejõu kohta, aga Rein otsustas Eestisse tagasi tulla. Nüüd oli aeg ka peret looma hakata. Tuttavate kaudu kohtus ta tulevase abikaasa Einikesega. 1961. aastal laulatas neid Oleviste kirikus pastor Osvald Olvik.
Elati normaalset elu. Rein tegi Teaduste Akadeemias tööd kandidaadi väitekirjaga ja õpetas kommunistliku partei juhtimiskoolis. Ühel päeval kutsuti ta välja ja teatati: „Te olete meid petnud! Te olete saavutanud usalduse parteilaste keskel. Selgus aga, et te olete usklik. Isegi kui mõni „sapljak“ (tattnina) peaks teie asemel tööle tulema, siis võtame ikkagi tema, sest ta on vähemalt oma.“ 15 jouluohtu perega

Revolutsiooniline situatsioon

Olukordi, kus Jumal pani oma käe väga võimsalt Reinu peale, meenub talle kõigepealt ajast, kui abikaasa sünnitas haiglas esimest last, poeg Teetu. Rein näitab nurka, kus ta voodi ees põlvitas. Hinges oli mingi raskus. Oli hirm, et naine võib sünnitusel surra. Palve ajal tundis Rein, et midagi peab muutuma. „Kuulsin Jumala häält üle pika aja: „Kui sina järgid mind kogu südamega, siis tuleb su pojast jumalamees.”” See kogemus muutis Reinu elu. Järgmisel ööl läks Rein usklike sõprade juurde. Jumala Vaim tuli võimsalt ta peale. Kogu olemus sai innukust täis. Ametiredelil oli ta jõudnud Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi peatehnoloogi kohale.

Oleviste koguduse jõuluõhtul, millalgi 80ndatel, oli kirik noori täis. Õhus oli eriliselt revolutsioonilist hõngu. Protestivaimu nõukogude võimu vastu. Rein jutlustas eriti kirglikult. Järgmisel päeval kutsuti ta täitevkomiteesse ja süüdistati usulise propaganda tegemises noorte hulgas. Päriti, kas minister ikka teab, kellega tal nii kõrgel ametikohal töötava inimesega tegemist on. Samal hetkel tõsteti telefon ja võeti ministriga ühendust, et too oma töötajaga räägiks. Järgmisel päeval kutsus minister Reinu enda juurde ja alustas: „Minu ema käib ka leivakirikus (armulaual).“ Peale pikka vestlust usulistel teemadel ulatas ta hüvastijätuks käe, öeldes: „Me oleme nüüd siis rääkinud.“