Ta oskas teha kõike - Elmar Palumäe

3/2009 Liili Heinla, Avispea Vabakoguduse liige

„Meie kõik külvame elus, külvame iga päev, külvame sõnas ja teos, nii on eluseadus. Kuid milline on külv ja sellele järgnev vili?" (E. Palumäe)

Minu isa

Elmar Palumäe oli paljudele väga tuttav ja lähedane. Ometi on raske kirjutada isast nii, et see oleks selge ka võõrale lugejale.

Mu mälestused jagunevad kahte perioodi. Esimene on minu varane lapsepõlv kuni isa arreteerimiseni 1949 ja teine tema vabanemisest 1956 kuni lahkumiseni igavikku 29.04.1982.

Ma pidasin juba üsna väiksena isa kõige targemaks inimeseks. Eriti imetlesin seda, kuidas ta oskas kaugelt Tõrva kandist tulla ja leida mu ema siit Avispealt. Isa sündis 28.03.1909 Valgamaal Leebiku vallas Kaartelaanes metsatööliste barakis. Ta kaotas noorelt oma isa ja lapsepõlv oli väga vaene ja töörikas. 10aastase poisina tekkis tal hamba tõmbamise järel peatumatu verejooks. Arst ei suutnud aidata, soovitas vaid emal lapsega koju minna kuni laps veel omal jalal astuda jõuab. Usklik ema usaldas poja elu Jumala kätte. Verejooks peatus lõpuks, kuid organism oli väga kurnatud ning mitu kuud oli ta tõvevoodis. See aeg oli esimene tõsine arusaamine Jumala armust ja hiljem oli tal soov saada misjonäriks. Selleks, et minna Soome misjonikooli, õppis ta iseseisvalt selgeks soome ja esperanto keele. Aga õppima ta ei pääsenud, sest haigestus kopsutuberkuloosi. Lähedasi valmistati peatse lõpu saabumiseks. Aga ema ja paar usklikku palvetasid. Viimaks voolas kurnatud kehasse enneolematu jõud. Järgmisel päeval oli ta jalul. See ime tõi tõotuse, pühendada oma elu Jumala riigi teenimisele.

Jumala kutse

22aastasena sai temast reisievangelist. Ta sattus ka Avispea ümbrusesse, kus kohtas mu ema, kes tegi koguduses muusikatööd. Mõne aasta pärast suunati isa Narva presbüteri abiks. 1935. a mais mu vanemad abiellusid.

Ema äraminekuga jäi aga Avispea muusikatöö kiratsema. Samuti vajas kasvav kogudus oma vastvalminud palvemajas hingekarjast. Isa õnnistati 1936. a veebruaris Avispea Vabakoguduse hingekarjaseks. Suvel nägi kirikumaja teise korruse korteris ilmavalgust tüdruklaps, kes sai nimeks Liili.

Parim pedagoog

Kodune kasvatus oli karm ja üksiklast ei tohtinud hellitada. Koolmeistrina arvan, et isa oli parim pedagoog. Tal ei olnud keeldu ja käsku, vaid asi tehti selgeks. Üsna väiksena sain aru, et elust tuleb läbi minna lahtiste silmade ja kõrvadega, märgata kõike ja lugu pidada teiste tehtust. Iga tee koos isaga andis mõne tarkuse: oli see õidepuhkev lilleke tee veeres, lind taeva all, sipelgapesa uurimine või mõne vajaliku töö tegemine. 11aastaselt oskasin ma nii vilja- kui heinakoormat teha, värvipintslit peos hoida, taimede ja loomadega ümber käia. Kõik, mida isa tegi, see oli hästi ja ilusasti tehtud. Ta oskas kõike. Sõja ajal tegi isegi saapad jalga. Ta ei nurisenud kunagi, inimestest rääkis ainult head.

Fotograaf ja kirjamees

Jäin oma vanematest ilma 12aastaselt ja sain nad tagasi kahekümneselt kui olin juba abiellumas. Isa suunati tööle Kiviõli kogudusse 1957. Seal oli rohkesti rahvast, koosolekuid mitu ja mitmes keeles. Inimesed armastasid isa ja tema neid. Korduvalt kiitis ta nende südamlikkust ja mõistvust. Kui oli kellegi tähtpäev, valmistas isa ilusaid ja sisukaid mälestuskirjutisi. Mul oli õnn teda selles vahel aidata. Hea fotograafina pildistas ja monteeris ta temaatilisi pilte. Kõikide kaartide saatmise kohta oli tal aukartust avaldav registriraamat.

Kolm insulti nõrgestasid isa ja ta töö Kiviõlis lõppes 1968. Järgmised aastad meie kodus metsamajas olid elutöö kokkuvõtmise aeg. Juba nooruses konspekteeris isa vendade jutlusi. Nii sai teoks ligi 3000-leheküljeline jutluste ja elulugude seeria „Elusõnu mitmest suust" 22 vaimuliku töötegija kohta. Need on käsitsi trükitud ja ise köidetud. Enn Palmik toimetas need Kõrgemale Usuteaduslikule Seminarile tosin aastat pärast mu isa surma.

Mõistva ja teisi arvestava inimesena, tasakaaluka ja targana teenis isa oma Jumalat kõiges. Elatist hankis ta mesilaste pidamisega ja 100 kilo mett aastas sai alati armastusega ära antud. „Laps, selle, mis sa ära annad, selle oled sa võitnud," olid tema sõnad. Jumal ei jäta andja käsi kunagi tühjaks. Ja esimene raha, ükskõik kui suur või väike, oli kümnis, mis kõrvale pandi ja ikka liiaga.

Kaunis eluvili

Tõelise kokkuvõtte isa elule leiame tema oma jutlusest: "On rõõmustav, et leidub ka inimlapsi, kelle eluvili on kaunis ja väärtuslik. Elades Jumalaga ja Jumalale, oli nende külv kaunis ja kandis kuldset vilja. Hukkuvaid inimlapsi võitsid nad tapetud Tallele, paremale elule ja igavesele õnnele. Haigetele viisid nad lohutust, tundes neile kaasa ja juhtides nende pilke Jumala Tallele. Surijale kandsid nad sõnumit Kristuse päästvast vereväest ja võidust surma üle. Kannatajaile ja viletsaile sirutasid nad abistava käe, pühkides pisaraid palgelt ja püüdes vähendada eluvaeva. Kõikjal tunnistasid nad Issanda nime, külvates seega kuldseid teri, vahest küll kaljusele pinnale, kuid ikka lootes, et külv annab saaki. Jumalat austasid nad sõnas ja teos, kodus kui väljas, sõprade ja vaenlaste ees, milleks kihutas neid armastus oma Õnnistegija vastu. Tasumise päeval ootab neid arvamata ja igavene au."