01/2019 Tiina Kriste, Kohila baptistikogudus
IV advendil oli Kohila koguduses eriline pühapäev – pastor Viljar Liht tähistas oma 25. tööjuubelit ja andis koguduse karjase töö üle pastor Siilas Kasele.
Viljar õnnistati Kohila koguduse karjaseks 19. detsembril 1993. Noore mehena Eesti taasiseseisvumise tuultes oli ainus võimalus usaldada Jumalat ning teha innuga kõike, mida vabaduse ajal jälle teha sai: otsida uusi Jumala teenimise vorme, panustada laste- ja noortetöösse, teha innukalt misjonitööd, kaasata noori töötegijaid, puudutada perekondlike sündmuste kaudu paljude inimeste elusid, palvetada, käia palverändudel ja kutsuda külalisi ning anda koguduse kinnistule uus ilme. Ning täna võib tõdeda, et ustav Jumal ei jäta häbisse. Tänaseks on kasvav kogudus jõudnud 110. aastapäeva lävele ning veerandsaja aasta jooksul on pastori peres kasvanud tegusateks täiskasvanuteks neli last ja kõigele sellele on saanud kaasa elada ka Viljari vanemad.
IV advendi pühapäeval ütlesid Viljarile ja Piiale koguduse poolt tänusõnad juhatuse esimees Sulev Liht, Hageri koguduse õpetaja ja kaasteeline praost Jüri Vallsalu ning Kohila vallavanem Heiki Hepner. Neis sõnavõttudes peegeldus tõdemus: Viljar on jätnud jälje piirkonna ellu ja veerandsaja aasta jooksul on kujunenud noorest julgest mehest kogenud karjane. Kogudus soovib Viljarile perega õnnistatud jätkuvat teenimist. Kohila kogudust on õnnistatud heade pastoritega, aitäh, Viljar, Sulle ja Su perele ning jõudu Siilasele perega.
EKB Liidu poolt tänas Viljar Lihti südamega tehtud töö eest nii koguduses, kogukonnas kui üle Eestimaa EKB Liidu president Erki Tamm, andes üle Liidu tänukirja. Ta lisas: „Viljar on mulle olnud vanemaks vennaks ja sõbraks. Peale minu sündi elas meie pere 6 kuud Viljari vanematekodus Kiisal. Kui Viljar kasvatas pikad juuksed, tahtsin ka mina tema moodi välja näha. Aga ei lubatud. Tema mängis koguduse ansamblis basskitarri – mina tegin sama Kiviõlis. Ta oli väga põnevil oma aiamaalapikesest, kus kasvatas erinevaid taimi. Oma vanematekodu õue on ta aastatega kujundanud liigirikkaks iluaiaks. Ka Kohila palvela väga ilus väljanägemine ja hoovi eest hoolitsemine on olnud Viljari panus. Kuid loomulikult on ta olnud eelkõige karjane, kes hoolib inimestest. Alustasime samal aastal pastoritena – 1993. Viljari süda oli murtud Jumala ees Kohila koguduse ja kogukonna heaks. Mingil ajal ei mõistnud ma kirglikkust, millega ta teenis. Minu murdumine toimus lihtsalt hiljem. Vanglas teenimise aega meenutab Viljar tihti tänaseni. Sama puudutab ka teenimistööd mustlaste keskel. Viljarist sai armastatud giid Iisraelimaal. Vanavanaisa Priidik Prooso, koguduse esimese pastori, järeltulijatena oleme mõlemad kogenud esivanemate õnnistust.“
