Jaanuar 2023 
Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor
Mul on raamaturiiulis punaste kaantega Piibel, mille sain 1978 tänu Árpád Arderile. Pärnu noori koondas tookord Laura Raski, kes oli olnud Rakveres Arderi abiliseks. Raski mulle Piibli edasi andiski. Väike kohverkirjutusmasin oli mul samuti saadud tänu Arderi suhtevõrgustikule. Kui alustasin Elvas tööd vaimulikuna, kasutasin pidevalt Arderi kogutud jutlusenäiteid. Selliseid lugusid võivad jutustada paljud.
Kasvukeskkond ja usuline pöördumine
Árpád Arder sündis 6. detsembril 1922 Budapestis. Tema ema Tatjana oli seal ennast täiendamas.
Árpádi emapoolne vanaisa oli Jaan Poska, kes juhtis rahuläbirääkimisi Venemaaga 1919‒1920. Árpádi isa Aleksander Arder oli ooperilaulja, kasuisa aga Eduard Laaman, poliitik ja ajakirjanik, kes töötas 1939‒1940 Moskvas Eesti saatkonnas pressiatašeena. Perekonnas oli nii rahvuslikku meelelaadi kui ka euroopaliku kultuuri vaimu. Hilisema jutlustaja kultuurihuvi, rahvusvaheline haare ja diplomaatiline suhtlusoskus idanes noorukieas – kodus ja koolis.
Arder lõpetas Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi 1941. Sõda katkestas õpingud Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas.
Sõda ja okupatsioonid tõid kaasa suuri kaotusi. Árpádi kasuisa arreteeriti ja hukati Kirovi vanglas 1941. Ema Tatjana emigreerus kahe lapsega 1944 Rootsi. Püüdes vältida sundmobilisatsiooni, tahtis Arder 1943 põgeneda Soome, kuid jäi Loksa kandis sõjaväepatrulli kätte. Ta heideti Patarei vanglasse.
See kõik tähendas eksistentsiaalset kriisi. Kuid usuline pöördumine kongi smugeldatud evangeeliumi lugedes andis toetuspunkti kogu järgnevaks. Jeesus Kristus ilmus sisemiselt nii elavana, et „ühegi mu kaaslase ega mu enesegi olemasolu ei ole nii reaalne“, kirjeldas ta.
Ta vabanes 1944. aasta veebruaris, ja pidi ikkagi minema tõlgina Saksa sõjaväkke. Järgnes sõjateekond, Tšehhi „põrgusse“ sattumine ja teekond koju, juhtides tubli kompanii jagu kodumaale naasvaid mehi. Ta arreteeriti punavõimude poolt ja viidi Valge mere äärde vangilaagrisse ning seejärel Karhumäele, kust ta pääses 1946. aasta aprillis. Ta tervis oli nõrgenenud. Ilmnes tuberkuloos. Jumal tõi ta surma piirilt tagasi.
Vaimulik kodu
Arder leidis vaimuliku kodu Tallinna evangeeliumi kristlaste Karmeli koguduses, keda juhtis Tartu Ülikooli usuteaduskonnas hariduse omandanud Oskar Olvik. Árpád ristiti 1947 Pääsküla jões. Ta leidis oma kutsumuse. Senine elu ei olnud kuidagi ennustanud, et ta teeb oma elutöö vabakiriku jutlustajana, hingehoidjana ja kirjamehena. Ometi nii läks.
Karmeli kogudus ühendas sotsiaalse teenimise ja evangeelse kuulutustöö. Rõhutati kristlikku koostööd ja seda, et teiste inimeste ja usuliikumiste veendumusi tuleb austada. See oli Arderile sümpaatne. Vahest mängis rolli veel üks detail: koguduses töötas kaasa Veronika Salm, keda Árpád tundis varasemast. 4. juunil 1949 nad abiellusid. Kogudusega liitumine ja abiellumine pakkusid sõjast tulnud noormehele toetuspinda.
1950. aastal liitus Karmeli kogudus riigi survel Oleviste kogudusega. Árpádist sai Oleviste kantseleiametnik, Veronikast koguduse koorijuht.
Liitkoguduses polnud ühisosa kerge saavutada. Baptist Osvald Tärk rääkis kord isegi Olevistest lahkumisest. Nelipühilaste jutlustajad püüdsid viljeleda õhutavat stiili, kuid suures kirikus jäi auditoorium vaikseks. „Ei aidanud kätega vehkimine ega võõrapärane sõnade hääldamine.“ See tõi nelipühilastele ja priilastele kurvad tunded hinge, kirjutas Olvik. Arderi soe suhtlusstiil aitas luua suuremat kooskõla. Küllap tal olid oma seisukohad, kuid tal oli avarat meelt luua inimlik kontakt ka nendega, kes arvasid teisiti.
Arder suutis kõigis, isegi aastaid teda vaenanud KGB- ja parteitegelastes, näha kõigepealt inimest. See oli kristlik humanism parimas mõttes.
Rakveres ja Suure-Jaanis 
Aastad 1960‒1970 olid EKB Liidus vaikelu perioodiks. Ateistliku kampaania tõttu vähenes ristimiste arv. Ajakirjanduses ilmus usklikke häbistavaid artikleid. Aga Arderi tegevuses oli asi vaikelust väga kaugel. Ta töötas Rakvere Karmeli (1955‒1968) ja Suure-Jaani koguduse (1969‒1977) vanemana.
Aktiivne tegevus oli nähtav nii koguduses kui ka ühiskonnas. See ei mahtunud võimulolijatele pähe. Sisuliselt saadeti Arder Rakverest Suure-Jaani „asumisele“. Sealgi tõi ta kogudusse elu ja energiat. Nimetan siinkohal vaid mõne märksõna.
Sel perioodil algas „piibliposti projekt“. Arder sai Ida-Saksamaalt laialdase korrespondentide võrgustiku kaudu saksakeelset vaimulikku kirjandust, mis saadeti Ukrainasse ja Kesk-Aasia liiduvabariikidesse saksakeelsetele kogudustele. Kontaktaadresse andis ta ka teisele inimestele. Kui palju kirjandust niiviisi läbi Eesti liikus, on võimatu kokku arvestada.
Arder korraldas soomekeelseid suurüritusi, kuhu tuldi koguni Karjalast ja Ingerimaalt. Mõnikord oli kohal kuni 300 inimest. Kui Eestisse saabus saksa usklikke Nõukogude Liidust, alustati saksakeelsete jumalateenistustega. Ta ületas keele, kultuuri ja konfessionaalseid barjääre.
Árpádi kodu oli nagu kultuurikeskus ja trükikoda. 1950. aastate lõpul koostas ta masinakirjalise viieköitelise Piibli konkordantsi. Reisist Rootsi 1967. aastal sündis reisikiri „Sada päeva“. Materjalide paljundamisel aitas teda abikaasa Veronika, kuid oli teisigi abilisi. Árpád oskas ülesandeid delegeerida, samas luues heameelse õhkkonna.
Árpádi kaasaegsed mäletavad tema tohutut kirjavahetust. Pühade eel viis ta postkontorisse kirju lausa suure kotiga. Saabunud ümbrikelt tuli margid lahti leotada. Árpád tegeles filateeliaga. Paljud meenutavad temalt saadud kirju, mis kinnitasid piiblisalmiga ja hea sõnaga. Mõnikord vastas ta küsimustele, mõnikord jagas mingeid materjale. Ta oli kultuuri- ja kirikuloo ammendamatu allikas. Tema kirjad olid isikupärase stiiliga.
1960-ndatel töötasid Árpád Arder ja Osvald Tärk üleliidulises lepituskomisjonis, millega kaasnesid sõidud erinevatesse liiduvabariikidesse, kus registreeritud ja registreerimata EKB koguduste vahel valitses pinge. Töö tulemused jäid kahjuks tagasihoidlikuks.
Uued võimalused
Aastatel 1979‒1991 oli Arder EKB Liidu nn asenduspresbüter, teenides kogudusi, kus ei olnud karjast. 1980. aastate lõpul oli ta kohe valmis kasutama kristlikule tööle avanevaid võimalusi. Teda kutsuti koolidesse Piiblit tutvustama. Ta esines raadios. Ta tõlkis väliskülalisi. 1988. aastal oli ta üheks kõnelejaks Linnahallis Venemaa ristiusustamise 1000. aastapäeva tähistamisel. Tema mälestusteraamat „Kus on Árpádi kuningas?“ ilmus eesti keeles 1992. Raamatul on Leonhard Lapini kaanekujundus.
Milline on Árpád Arderi pärand? Kõigepealt jutlused. Tema narratiivne stiil on kaasahaarav, see kõnetas nii täiskasvanuid kui ka lapsi, nii õppinud kui ka õppimata inimesi. Teiseks, hingehoidlik töö. Arderi võime inimeste vaimulikku ja isiksuslikku arengut toetada oli eriline. Tema kirjad ja isiklikud kohtumised jätsid paljudele unustamatu jälje. Kolmandaks, Arder tõi vabakogudustesse suurema kultuuriteadlikkuse ning väärtustas rahvusvahelisi ja oikumeenilisi suhteid. Ta kehastas haritud kristlust. Ta oli autodidakt par excellence. See kõik avardas vabakoguduste horisonti. Arder „tuulutas“ vabakoguduste tuba ja laskis päikest sisse! Ta oli suur sillaehitaja, ületades rahvuslikke, keelelisi, hariduslikke, sotsiaalseid, usulisi ja põlvkondade vahelisi tõkkeid.
Árpád Arderi analüütiline biograafia alles ootab kirjutamist. Materjal on rikkalik. Tema teoloogilised seisukohad tuleb tema jutlustest ja praktikast välja sõeluda. Elulugu on teoloogia. Tema biograafia pakub mitte ainult raamatu-, vaid ka filmimaterjali. Kokkuvõtvalt – ta ei kuulu ainult vabakirikute ajalukku, vaid ta on osa Eesti kultuuriloost.
Árpád Arder kutsuti igavikku 1995. aasta septembris. Ta puhkab Siselinna kalmistul, mitte kaugel oma vanaisa Jaan Poska kalmust.
Hiljuti ilmunud lisamaterjale
Raamatus „Lähivaates“ (2022) on peatükk Veronika ja Árpád Arderist. Raamatut saab osta EKB Liidu e-poest.
Usuteaduslik Ajakiri, nr 1 (2022) sisaldab Riho Saardi artiklit, kus on juttu Arderi reisikirjast „100 päeva. Mälestusi matkalt Rootsi ja Soome 1967. aastal“.
