7/2008 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
5.-7. augustil toimus Nuutsaku Õppe- ja Puhkekeskuses Liidu vaimulike töötegijate perelaager.
Kolm päeva tunti rõõmu oodatud taaskohtumisest heade sõpradega. Ühiselt ülistati Jumalat, jagati palvekuulmisi, kanti Issanda ette üksteise ja oma koguduste vajadusi. Huviga kuulati isiklikke tunnistusi ja vaimulikke sõnumeid. Isad-emad rõõmustasid eriti selle üle, et lapsi ootas seekord päris omaette ja põnev kava.
Esimese, kaminavalguse õhtu külaliseks oli Hannes Hermaküla, kes andis värvika tunnistuse enda usuteele jõudmisest Nõukogude Eesti lõppjärgus, järgnevatest võõrsil veedetud aastatest, õpingutest piiblikoolis ja abiellumisest ning tagasipöördumisest kodumaale. Lähemalt jagas ta kogemusi ja tähelepanekuid, mis ta sai möödunud hooajal ETV-s pereteemalisi saateid tehes. Kaasa võeti palvesoov, et see saatesari võiks jätkuda – kahjuks pole Eesti riigis järgmiseks hooajaks seda üht puuduvat miljonit. Vahest pole ka pereasjadest avameelselt rääkimine lodevamaks muutuvate erakondade prioriteet. Hannese motoks on olnud, et avanevatest ustest tuleb usujulgelt sisse astuda ja ta otsib muidugi edasi.
Teise õhtu külaliseks oli Anatoli Venkov, kes pärast 19 aastat elamist ja töötamist Ameerika Seattle suurlinna vene misjonikoguduses on tagasi Paides. Rääkides USA koguduste liikmetele antavast piibliõpetusest nimetas ta seda konkreetseks, tugevaks ja sisuliseks. Selle, migrantide vastuvõtuväravaks oleva koguduse probleem oli liikmete suur läbivoolavus. Samas oli tal arm elada kaasa suure koguduse jätkuvale kasvule nii kirikuhoone ehitamise kui liikmete arvu poolest. Kui uus inimene tuli seal eestpalvele, siis pandi nimi kirja ja kogudusest helistati kohe, abistati, tunti huvi. Saabuvate migrantide lapsed oskasid vene keelt sellel tasandil, millega nad kodumaalt välja tulid. Vaimulikult tuli neid edasi aidata juba inglise keeles. Inimesed elavad seal maal lootuses ja naeratades. Koos abikaasa Martaga laulsid nad lõkketule ääres kõikide rõõmuks inglise-, vene- ja eestikeelseid laule, mida ta on ka ise loonud.
Tõnis Roosimaa (kes tähistas just oma perega pulma-aastapäeva) kõneles vaimuliku töötegija pere teenimisvõimalustest Hiinas. Ta tunnistas, et suurem jutlustaja on ta kodumaal, samas kui Hiinas pole misjonäri viljakandev põhitöö mitte kantsel ega konverentsid, vaid suhtlemine; mitte tekst, vaid elu. Kristlaste sealsed avatud kodud tekitavad ka stressi. Seepärast toovad misjonärid kohalikke pastoreid koos abikaasadega kaheks nädalaks „täienduskogunemistele", mille järel on nad taas valmid oma teenimist jätkama.
Meie eestlastena armastame suurt privaatsust, oma kodu. Ka seni eesti keelde tõlgitud perekonnaõpetuse raamatud panevad pearõhu oma perekonnale. Jeesus oli pigem kesk rahva tunglemist ning oskas seal näha üksikute usku. Kindlasti nõuab tulemuslik evangeelne töö ka pereelult jätkuvalt oma ohvreid.
Tavapäraselt anti laagrirahvale rohkesti aega tervise eest hoolitsemiseks ja jõukohaselt sportimiseks. Köetud saun ja puhas järv olid endises kohas.
Tabava pildi neist päevadest annavad mitmete osavõtjate esmamuljed.
Talvi Helde: Tundsin rõõmu oma meedikuanni kasutamisest, mõõtes kaastööliste vererõhku ja rasvaprotsenti ning andes esmaabi.
Margo Meri: Oodatud oaasipuhkus koos sõpradega kesk kiiret tööaega.
Lea Meri: Mulle meeldisid edasiarendatud suhted teiste pastoriprouadega.
Helle ja Johannes Saard: Armas, lihtsalt armas!
Meego Remmel: See laager oli võimalus teenida ja olla teenitud.
Aare Tamm: Julgustav, kosutav ja visiooniandev – suur tänu!
Hillar Krautman: Tore ja kosutav, sai puhata.
Gunnar Kotiesen: Kuulsime, kuidas Jumal erineval viisil tarvitab erinevaid inimesi, kes on temale avatud.
Eduard Kakko: Tore oli näha, et uued töötegijad on oma hea osaga töösse sisse elanud.
Raul Valgiste: Suurepärane võimalus perele, olla koos sõpradega „kvaliteetajas".
Ruudi Leinus: Oli kõike, mida ootasin – osadust, Jumala sõna, eestpalveid, ühislaulu, vaba aega, vihma ja päikest, aga ülekõige rõõmu töötegijatest Issanda viinamäel ja nendega kohtumisest.
Tõnis Roosimaa: Eesõigus võtta osa, mitte jutlustada, vaid palvetada ja olla koos.
Jane Jakobson: Andis küünarnuki, õlg-õla tunnet.
Vilver Oras: Lõõgastav, mõtestav, hästiorganiseeritud.
Ülle Kant: Tore, et Nuutsaku on ikka kristlik laagripaik.
Aarne Kant: Nii pastorite kui nende prouade üllatavalt hea osavõtt sportmängudest.
Viljar Liht: Inimesed nautisid vabadust; laager, kus palju aega teineteisele.
Piia Liht: Ühtse perekonna tunne tugevnes.
Haldi Leinus: Tulime oma koguduse laagrist, kus oli täisvastutus, siis aga ei pidanud millegi eest vastutama.
Hanna-Malle: Eriline arm ja üllatav armastus perekondade vahel.
Markus Buinevits: Viskasin erinevaid palle 16 korda korvi, issil õnnetus see vaid üks kord.
Peeter Roosimaa: Vaimulike töötegijate väärtustamine.
Tiit Niilo: Tõeline kristlik nauding koos tänudega möödunu, oleva ja tuleva nimel.
