11/2008 Ilve-Teisi Remmel
Viljandi Baptistikoguduse Uku tänava palvela oli täis noori, keskealisi ja vanu – neid oli kokku toonud armastuse tegude tulem. 8. novembri õhtune tänujumalateenistus oli pühendatud pastor Aamo Remmeli juubelipäevale – 50 aastat ordineerimisest.
See Jumalalt saadud väga selge sõnum on andnud jõudu teha vaimulikku tööd Viljandis juba 22 aastat.
Kõneles ja EKB Liidu tänukirja andis üle president Meego Remmel. Muusikaga teenisid Aamo lapsed, lapselapsed ja Nõmme koguduse noored. Viljandi Linnavalitsuse esindaja Helmen Kütt tänas, et linnas on selline kodanik nagu pastor Aamo Remmel. Aamo andis lühiülevaate oma vaimulikust tegevusest.
.Meego tõi oma kõne kokkuvõttes välja kõige olulisema – isa pühendumuse Jumalale, mille läbi on kõigi meie pilgud olnud alati suunatud Kristusele. Paljud kohaletunutest ei olnud aastaid kohtunud ega külastanud palvelat. Oli tunnetatav Jumala eriline lähedus ja osadus. Pühendunud elu, Jumala teenimine ja armastuse külv ei olnud jäänud tulemusteta, nii kõlas kõigist sõnavõttudest. Viljandi kogudus tänas oma pastorit, kes on teejuhiks ning isaks, kelle juurde võib alati tulla kõigi probleemidega. Pühapäeval oli isadepäev – ta neli last ja kuus lapselast tõid suure tänu Jumalale, et neil on selline isa ja vanaisa. Suur Remmelite pere aga toob tänu Taevaisale venna ning onu eest. Aamo võib julgelt öelda: „Mina ja mu pere, meie teenime Issandat!"
50 aastat vaimulikus töös
14-aastase Aamo uussünd oli evangeelsel koosolekul 7. juulil 1951 Remmelite kodus Pärnus, mille läbiviijateks olid noored Tallinnast, Olevistest. Oma esimese jutluse pidas ta juba kahe nädala pärast noortekoosolekul Tammiste metsas (avalik noortetöö oli tol ajal keelatud).
Teine oluline päev Aamo elus oli 17. märts 1955, kui ta tõotas pühendada kogu oma elu Jumala teenimisele. Selle tulemusena oli juba mõne kuu pärast Pärnu Immaanueli koguduses oma noortekoor, kelle esinemised piirdusid küll üksnes väljasõitudega mitmetesse Eestimaa kogudustesse.
Kolmas oluline päev oli 7. juuli 1956, kui Aamo ristiti koos mitme noorega, nende hulgas ka kaks tema õde. Aamo sügavat pühendumist väljendas kas või see, et ta loobus oma klassi ekskursioonist Karpaatidesse, et ennast ette valmistada ristimiseks. Ta sõitis oma õe Hilja juurde Iklasse, et olla üksinada metsa rüpes koos oma Jumalaga. Ja Jumal kroonis seda oma erilise õnnistusega, aga lisaks ka oma erilise sõnumiga Aamole, mis saatis teda läbi kogu järgnevate aastakümnete.
Aamo soov saada arstiks ei täitunud, sest oma usuliste tõekspidamiste tõttu tuli tal Tartu Ülikoolist lahkuda. 1956. aasta sügisel asus ta õppima värskelt avatud teoloogilise seminari kaugõppe kursustele.
Kuna ülikooli uks oli Aamole suletud, ütles isa talle: „Mul on tunne, et sa pead minema vaimulikule tööle". Varsti tuligi pastor Osvald Tärgilt talle ettepanek, võtta vastu vabaks jäänud pastori koht Paides. Juulis 1958 oli proovijutlus Paide koguduses ja peale seda tuli kutse tulla Paidesse elama. 9. novembril oli tema ametisse õnnistamine tolleaegse vendluse juhi Johannes Lipstoki poolt.
Algav töö Paides ei meeldinud kohalikule võimule, sest noored said päästetud. Täitevkomitee esimees ise tuli kogudust „külastama" ja leidis eest täidetud palvela. Aamo pidi minema aru andma. Paide raekojas kõlas tervitus: „Ah, teie oletegi see mees, kes kuulutab seda solki, mis sinna kahe musta kaane vahele on kirjutatud." 1,5 tundi püüti Aamole selgeks teha, kui palju on usu nimel maailmas halba tehtud. Selle peale vastas Aamo: „Ega teie parteiski kõik valge lambad ole, küll on nende hulgas ka musti." See pahandas täitevkomitee esimeest ja ta lisas: „Me oleme kaks kõva kivi ega need head jahu ei jahvata." Nüüd algas kõikvõimalike takistuste seadmine koguduse tööle ja nõuti Aamo Paidest ära viimist. 1959 tuligi Tallinna tagasi pöörduda.
Aasta 1960 tõi kitsendusi koguduste tööle kogu maal, keelati ära keelpillikoorid ja kõnelda võisid ainult koguduse pastor ja 3-liikmeline nõukogu. KGB ei kinnitanud ei Aamot ega tema isa Nõmme koguduse nõukogusse.
Järgnevatel aastakümnetel tuli Aamol täita pastori ülesandeid nii Koerus (1981-1984), Laitses (1984-1986) kui ka abipastorina Nõmmel (1975-1986). Kõige enam oli ta siiski seotud noortetööga Nõmmel, mida kinnitavad kuni tänaseni jäänud lähedased sidemed tolleaja noortega.
1986. aasta mais tuli Viljandi Baptistikoguduselt ettepanek, tulla nende pastoriks. Aamo palus kuu aega mõtlemisaega. Kuu möödus, aga ei mingit selgust, siis anti veel kuu aega ja tulemus sama. Ühel septembrihommikul sõitis Aamo Lasnamäelt Tallinna kesklinna tööle. Buss oli rahvast täis, aga veel enam oli murega täidetud Aamo süda, sest kogudus ootas vastust. Ja siis selles ebatavalises keskkonnas Aamo palvetab, öeldes: „Mina Viljandisse minna ei taha!" Korraga kostub Jumala sõnum: „Aga kui mina tahan." Selle peale oli Aamol vastus valmis: „Aga Jumal, sa pole mind läkitanud!" Aamo saab seepeale teise sõnumi: „Aga ma olen sind juba läkitanud!"
