03/2011 Peeter Roosimaa, Tallinna Kalju koguduse pastor (1990-1991)
Tallinna Kalju Baptistikoguduse kunagine pastor Jüri Puusaag kutsus üles (vt "Kalju Sõnumid" 3/2010) jäädvustama oma Meie lugu – koguduse ja pastori lugu. Kuna töö Kalju koguduses pastori kohusetäitjana aastatel 1990-1991 jättis minusse kustumatu jälje ja lõi sidemed, mis on mulle endiselt väga kallid, tahaksin ka mina kirjutada mõned mõtted Meie loo kohta.
Olin sel ajal TPI üliõpilane, kui Robert Võsu ühes väikeses usalduslikus ringis Eesti ajaloost rääkides ütles, et tulevikus saab Eesti ilma verevalamiseta vabaks.
Pastor Jüri Puusaag sai võimaluse minna mõneks ajaks Kanadasse ja ta palus, et ma asendaksin teda sel ajal. Kuna olin 1989. a suvel Rakveres kogudusevanema ameti üle andnud ja asunud Tallinnas meie vendluse taasavatud vaimulikku seminari juhtima, siis olin selleks asenduseks meeleldi valmis. Ka oli aastatega kogunenud paras vaimuliku töö kogemustepagas, millest võisin anda oma parima. Kui hiljem selgus, et J. Puusaag jääb Kanadasse kauemaks, siis soovis koguduse juhtkond, et jääksin kuni uue pastori leidmiseni. Nii sündis mul seoses Kalju kogudusega ligi kaheaastane meie lugu.
Iseloomustaksin seda, kui meie osaduse lugu, mis väljendus mitmel erineval viisil. Sel ajal koguduses mingeid erilisi remonte või ehitustegevusi, millest kirjutada, ei olnud. Küll aga vajutas koguduse elule oma sügava pitseri kogu meie ühiskonna poliitiliselt keeruline ja heitlik aeg. Senine riigikord varises kokku. Toimusid mitmed rahvarahutused, erinevad võimuhaaramise katsed, tankide tulek Tallinna, teletorni ründamine. Selles kriisis kuulutati 1991. a augustil välja Eesti taasiseseisvus. Mul on väga hea meel, et kõigele sellele võis kaasa elada ja Eesti vabaks saamist isiklikult kogeda ka kunagine Kalju koguduse pastor ja meile Liidu vanempresbüter Robert Võsu. Olin 60ndate lõpul TPI üliõpilane, kui R. Võsu ühes väikeses usalduslikus ringis Eesti ajaloost rääkides ütles, et tulevikus saab Eesti ilma verevalamiseta vabaks. See mõtteavaldus jäi mulle meelde oma utoopilisuses. Aga nüüd oli see prohvetlik ennustus täitunud. Ning ma võisin osaleda neis muutustes koos vend Võsuga Kalju kogudust teenides.
See oli midagi erilist, kui üks või teine ütles: "Ma palvetan sinu eest."
Sellel äreval ja heitlikul ajal tuli sageli küsida, mida peaks kogudus nüüd tegema, kuidas peaksime käituma, kus peituvad uute päevade lahendused. Aga sellel ajal oli ka midagi stabiilset ja püsivat. Selleks oli koguduse jumalateenistuste osadus. Välistest oludest sõltumatult võisime tunda rõõmu ning kosutust koguduse ühislaulust, palvest, sõna jagamisest ja vastuvõtmisest, Issanda surma mälestamisest. Sügavaid vaimulikke elamusi pakkusid paljud laulud, mida nii koorid, ansamblid kui solistid esitasid. Tänulikult meenutan koguduse laagripäevi Läänemaal – puhkus ja vaimulik jagamine käsikäes. Meeles on varahommikune ühine päikesevarjutuse vaatamine. Laagri meenutamine tuletab meelde, et sellel perioodil ostis Kalju kogudus koos Kõrgema Usuteadusliku Seminari, Tartu Kolgata Baptistikoguduse ja Suure Jaani Baptistikogudusega ära Nuutsaku puhkekeskuse. Selle ususammu viljaks on aktiivses kasutuses olev meie vendluse õppe- ja puhkekeskus.
Mul on hea meel, et võisin osaleda koguduse pidupäevadel. Nii selgelt on meeles toidu jagamine armastussöömaaegadel kiriku suures saalis. See oli väga hästi korraldatud, lausa täiuseni viimistletud. Ei mingeid tõrkeid ega viivitusi, kõikidele jagus. Lisaks heameelne teeniv vaim. Lootuses, et Issand annab tulevikku, seisime mitme noorpaariga Issanda ees ja palusime nende eluteele Jumala õnnistust ja armu. See oli koguduse osaduselugu, kui vanemad tõid oma lapsed ja õnnistamispalves võisime koos kogudusega nad Jumala hoolde anda.
Meie ühiskonna murranguajal tundsin kutsumust pühendada aega hingehoiule. Mured ja rõõmud, elu valikute teelahkmed jpm – kõik see lähendas meid nii üksikult kui ka kogudusena. See oli midagi erilist, kui üks või teine ütles: "Ma palvetan sinu eest."
Uus aeg tõi uued võimalused ja väljakutsed. Kogudus vajas uusi kaastöölisi. Kalju koguduses oli alati väärtustatud lastetööd. Ka nõukogude keelutingimustes toimus salajane pühapäevakool. Nüüd aga tekkisid uued avalikud võimalused palju suurema hulga lastega. Koguduse noortetöö aktiviseerus täiesti uuel tasemel. Tähtsale kohale tõusis koguduse sotsiaaltöö. Kogudus hankis endale kasutatud paljundusmasina – kasvas mitmesuguste trükiste väljaandmine. Muude paljunduste kõrval võimaldas see uut kvaliteeti koguduse ajakirjale "Kalju Sõnumid".
Kalju kogudus oli tuntud tugeva vanematekogu ja küllalt paljude jutlustajate vendade poolest. Nii oleks kogudus võinud väga hästi saada hakkama ka ilma pastori kohusetäitjata. Nagunii olid paljud juhiülesanded vanematekogu esimehe õlgadel. Ma tunnen rõõmu ja olen väga tänulik, et mind koguduse töösse igakülgselt kaasa haarati, et võisin anda oma südamepanuse sellesse teenistusse. Kontaktid koguduse liikmetega, tööharude juhtidega, pikad vestlused ja nõupidamised, eriti tollase vanematekogu esimehe vend Ilmar Jürimäega, muutsid Kalju koguduse mulle üha enam ja enam südamelähedaseks.
Ja lõpuks ka koguduse uue pastori otsimise ja leidmise osadus. Mul oli hea meel tutvustada kogudust vend Meego Remmelile ja julgustada teda kogudusega koos Issandat teenima. 1991. a suvel valiti M. Remmel Kalju koguduse vanemaks ja sügiskuul õnnistati ametisse.
Olen Jumalale südamest tänulik, et ka mul oli Kalju kogudusega oma meie lugu ja see lugu jätkub minu südames endiselt.
