Pastor ja abikaasa – rõõmud ja mured

05/2011 Tiiu Palm, Kehra kogudus

Kord ütles üks pastori abikaasa: „Minu mehel on palju muret, aga minu juuksed lähevad halliks." Kuidas on lugu teiste töötegijate ja nende naistega? See on seni jäänud paljude puhul saladuseks. Nuutsakul peeti 8.–9. aprillini järjekordseid vaimulike töötegijate päevi. Sel korral olid osadusse kutsutud ka abikaasad. Oma elu köögipoolt julges Teekäijale avada Kehra koguduse karjase abikaasa Tiiu Palm.

„Mul on olnud kolm pastorinaise eeskuju. Üks nendest oli Tartu Salemi koguduse eelmise pastori abikaasa Maris Jürgenson. Tema rõõmustas vaeseid üliõpilasi, nagu me sel ajal olime, pühapäeviti pidulike lõunasöökidega.

Nii Eenoki kui ka minu ema olid kogudusevanemate naised. Minu ema oli loomult vaikne ja tagasihoidlik. Siiski tuldi tema juurde ja räägiti hinge pealt ära, mis vaevas. Tema üks põhilisi ütlemisi oli: „Ärgu olgu sul koguduseliikmete seas sõbrannat." Eenoki ema oli loomult väga aktiivne. Ta oli koorijuht, aga aitas isal ka kodukoosolekuid ja suuremaid üritusi korraldada.

.

Nüüd olen ise pastori abikaasa olnud juba kakskümmend aastat. Eenok valiti Mustvee koguduse pastoriks 1990. aastal, kui tema isa suri. Alguses olin suure väljakutse ees, sest ma ei abiellunud ju pastoriga, vaid hoopis metsaülemaga. Kui pastorid saavad koolitust seminarides, siis kust saavad õpetust nende naised? Õnneks olid mul eeskujud olemas.

Algul arvasin, et minu kolm last peavad nööri mööda käima. Kui olin mures nende kirikus käitumise pärast, ütles mulle üks armas koguduseliige: „Kas sina arvasid, et sinu lapsed on inglid?"

Mustvees oli palju abivajajaid, aga sotsiaalabikeskust ju ei olnud. Nii kujunesid meie ja Eenok Haameri (Mustvee EELK koguduse õpetaja) kodudest tolleaegsed abikeskused. Kui ühel ilusal suvepäeval küllatulnud rootslased kiriku sotsiaaltöö kohta küsisid, näitasin neile koridoris magavat joodikut. Sageli külastas meid nelja lapse ema Valja. Tema perele ostsime poest toiduaineid. Kuid palusime koos patusepalve, nutsime ja naersime rõõmust. Jõulude ajal kinkis ta mulle küpsised ja kohvipaki, ise aga palus: „Ole mulle sõbrannaks!" Varsti, ühel tuisusel hommikul, jäi ta jalgrattaga kaheaastast last lasteaeda viies suure bussi alla ja sai surma.

Pühapäevakooli alustasin kodus oma tänava lastega. Igal suvel tegime kogudusega Kauksis laste- ja noortelaagreid. Kord võtsime koguduseliikmetega öömajale 18 norrakat. Sellest kasvasid välja Raja laagrid. Alguses oli osavõtjaid lausa 200 ringis. Päevalaagrid kestsid kolm-neli päeva. Hommikul pakkisime lapsed auto peale – ja muidugi ka muu vajaliku , näiteks ämbritäie liiva- klaasvitraaži jaoks. Appi tulid ka koguduseliikmed, kellel vähegi jaksu oli.

Pühapäevakoole tegime vahepeal lausa neljas kohas: Mustvees, Sadalas, Ulvil ja Tudulinnas. Mustvees ja Sadalas tegime tunde igal pühapäeval. Nüüd on ühest Sadala poisist saanud pühapäevakooliõpetaja.

Samal ajal töötasin Mustvee Gümnaasiumis eesti keele õpetajana. Esimeses klassijuhatajatunnis ütlesin, et olen pastori abikaasa. Märkamatult tekkisid klassiga tihedamad sidemed. Kahe endise õpilasega suhtlen siiani. Üks nendest elab Oslos. Temaga oleme pidanud ka tunniajalisi kõnesid, need on lõppenud enamasti palvega. Teine palus Eenokilt abielu registreerimist ja laulatust.

Kui pinge väga suureks läks – kool, kirik, külalised, pühapäevakoolid, laagrid – küsisin endalt ja oma mehelt: „Kes on minu hingehoidja?" – Siis nägi minu väsimust Eenok Haamer. Tema õpetas mind paluma enda ümber Jeesuse vere varju.

Kui Eenok 2004. aastal Kehra pastoriks valiti, ei suutnud meie noorim laps, kes sel ajal seitsmendasse klassi läks, uue kooliga harjuda. Tema käis kolm aastat veel Mustvee koolis. See oli raske aeg. Aga kui meie tütred ühel päeval teatasid, et nemad tahavad ristimisele minna, olime nagu seitsmendas taevas.

Kehra koguduse ellu sisseelamisel on aidanud mind palvegruppidesse kuulumine. Seal saan nutta koos nutjatega ja olla rõõmus koos rõõmsatega. Julgust on juurde andnud aktiivsed koguduseliikmed, noored misjonärid ja uute liikmete õnnistamised. Raskustes olen kogenud, et Jumal paneb meie ümber eestpalvetajad ja Jeesuse vere müüri.

„Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu imetegusid."" (Ps 73:28)