06/2011 Aare Tamm, Sadala koguduse pastor
Kui meil oli Sadalas viies tööaasta, tundsin, et vajan uut väljakutset. Siis, kui Sadalasse tulime, oli koguduses 43 täisõiguslikku liiget. Mitmed neist kutsuti taevakoju. Kuid koguduses oli ka peale viit aastat ikka 43 liiget. Olgu, et märgatavalt nooremad kui meie töö alguspäevil.
Pidasime abikaasaga nõu. Jõgeval olime juba hästi sisse elanud. Hea korter kõigi mugavustega majas. Sissetulek kaugelt üle keskmise. Tiiu palk oli eriti suur. Ta oli moeateljees meistriks. Direktor määras talle palgalisa veel 2% kogu ateljee käibest. Samas polnud ka minu keevitajapalk väike. Olukord oli üsna sarnane Tallinnast äratuleku eelsega. Sealt tulime 500 pealt Sadala 25 rubla peale! Nüüd võis oodata ees sama seis. Kuid otsustasime – Jumala ei jäta hädasse.
Otsus tehtud, helistasin vanempresbüter Robert Võsule, et mulle on tehtud ettepanek Võrru asuda. Vend vastas seepeale ainult ühe sõna: „Oota!"
Oodata ei tulnudki pikalt. Järgmisel hommikul oli vend Võsu Jõgeval. Tema selgus oli teine, meid suunati Kiviõli. Vanempresbüteri abi Rein Kiviloo oli rohkem hõivatud vendluse tööga ja Kiviõli presbüteri kohuseid ta enam täita ei suutnud. Kiviõli kogudus oli kakskeelne ja minul vene keel hästi suus.Peres oli kolm last ja neljas tulekul. See oli esimene mure, teiseks Sadala koguduse tulevik. Ei saa ju lihtsalt kaabut kergitada ja uksest välja astuda. Sadala oli meie esimese armastuse kogudus ja see tähendas meile mõlemale palju. Jumala kogudus vajab töötegijat. Kuna Moostest oli jäänud vabaks vend Feliks Viira, soovitasin vend Võsul temaga rääkida. Feliks oli heal meelel nõus ja veel enne kui me lahkusime, oli ta igal pühapäeval Sadalas. Nii toimus kohavahetus väiksema valuga. Mõni küll nuttis ja leinas, kuid see lein läks uue töömehe abil üle.
Peamine oli, et kogudus ei jäänud vaeslapseks. Jumal korraldas kõik imeliselt.
Kiviõlis oli takistuseks elamiskoht. Koguduse ja Liidu toel osteti mansardkorrusega maja. Hiljem maksis kogudus Liidu osa tagasi. Võtsin maja remondi enda kätte. Koos poeg Erkiga värvisime, kopsisime ja parandasime kõik, mis vaja.
Kord lakkisime lagesid ja vänge hais ei lasknud tuppa magama minna. Läksime hoovi autosse. Seljatoed lasksime alla ja soe suveöö võttis kaks väsinud meest oma hõlma. Hoovil oli kallak vaheaia poole. Jätsin autole käigu sisse ja masin seisis kindlalt paigal. Aga öösel käis pauk. Ehmatas hoobilt mõlemad mehed üles. Arusaamatuses vahtisime teineteisele otsa. Mis see oli? Asi oli lihtne. Unise peaga olin sirutanud jalad välja ja vajutanud siduri alla. Nii käik enam ei pidanud ja auto hakkas vabalt veerema ning põrutas vaheaiale otsa. Õnneks ei olnud autol ühtegi mõlki. Sellel ööl magamisest rohkem välja ei tulnud.
Kolimisega oli omaette ooper. 5-6 mehega nägime rasket vaeva, et pianiino Jõgeval autokasti saada. Ma kartsin juba ette mahalaadimise pärast. Jõgeval olid mehed käepärast võtta, aga mis saab Kiviõlis? Kohale jõudes ootas uut karjast neli õde. Kas see ongi kogu lugu? Mehi pole ühtegi. Nemad pidid aitama koorma maha laadida ja majja kanda. Mis saab pianiinoga? Eks tuleb plankusid pidi veeretada. Seni kui mina planke otsisin ja siis tagasi jõudsin, oli pianiino juba toas! Neli õde olid osutunud tugevamateks kui Jõgeval 5-6 meest. Ütle siis veel, et naised on nõrgem pool!
Esimesel pühapäeval, kui pidin ametisse hakkama, oli palvela paksult rahvast täis. Istusin esimesse pinki ühe vana venna kõrvale ja ootasin – mis nüüd edasi saab? Kuidas see pidulik algus välja näeb? Kes ütleb tervitussõnad jne? Kui kell täis sai, müksas vend küünarnukiga mulle ribidesse ja ütles: „Noh, hakka peale!" Nii oli siis see oodatud „pidulik paikapanek". Aga edasi läks kõik imeliselt. Kogudus võttis meid väga hästi vastu. Kiviõlis oli kerge jutlustada. Rahvas tuli emotsionaalselt väga hästi kaasa. Kogudus oli väga eripalgeline. Enamasti sissesõitnud inimesed. Põliselanikke oli vähe. Seega kippusid teinekord arusaamised olema seinast seina.
Koguduses oli esindatud peale eestlaste veel kuus rahvust: venelasi, valgevenelasi, ukrainlasi, sakslasi, soomlasi ja üks läti perekond. Igal pühapäeval oli viis jumalateenistust. Kell 9 saksa, 11 eesti, 14 vene, 17 eesti ja 19 saksa keeles. Igal esmaspäeval oli ühine palvekoosolek, kus kogu teenistuse tõlkisime eesti-vene keelde. Siin sain tõlkimise alal hea kooli. Imelised koosolekud olid.
Kui kell täis sai, müksas vana vend küünarnukiga mulle ribidesse ja ütles: „Noh, hakka peale!"
04_aare_kiviolis Foto erakogu. Pastor Aare Tamm (paremalt esimene) Kiviõli koguduse segakooriga laulmas.
