Kuulutamine algab kuulamisest

01/2012

Aare Tamm, pastor emeeritus

22 aare tamm 450x600

Kuulutamine algab kuulamisest... Kas pole kummaline väide? Meile on hästi teada Jeesuse läkitus: «Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!" (Mk 16:15) Tavapärasem oleks üleskutse: Kuulutage! Kuulutage! Kuulutamine on tähtis ja, nagu me tähele paneme Jeesuse antud ülesandest, siis see on meie kohus. Kuid minu väide puudutab pigem valdkonda – kuidas kuulutada? Kuidas kuulutada nii, et inimesed kuulama jäävad ja sõnum kohale jõuab?

.

Kuulutamise viis, aeg ja koht

 

Kiviõli koguduses oli tubli vend Timofei. Usklikuks sai ta 16-aastase noore mehena. Usule tuli pühapäeval ja kohe esmaspäeva hommikul läks ta naabripapile evangeeliumi kuulutama. Papi seisis murega suure puuriida ees. Need olid tarvis ära lõhkuda. Noor vend lasi kohe nagu kuulipildujast: „Jeesus Kristus on maailma lunastaja ja kes teda vastu võtavad, neil on igavene elu, aga teised lähevad põrgu..." Papi peatas noore venna sõnavoolu ja ütles otse: „Näe siin on teine kirves. Sa noor mees tule õige vanale mehele appi ja aita mul puud ära lõhkuda." Mis Timofeil üle jäi? Võttis kirve ja andis halgudele valu. Ta sai kõvasti higistada ja paar korralikku rakku pihku... Kui töö sai valmis, ütles papi: „Nii, nüüd läheme tuppa ja räägi mulle sellest Jeesusest Kristusest." Toas lõppes jutt sellega, et mehed panid oma põlved maha ja papi laskis enda eest noorel mehel palvet teha... Ühine töö ja vaev viis noore Timofei ja vana naabripapi ühele lainele. Evangeeliumil oli edu. Kui nüüd noormees oleks solvunud ja nina vingus koju läinud, oleks tulemuseks olnud ümmargune null. Nüüd aga sai noor vend julgustust edasiseks kuulutustööks ja ka väärt õppetunni.

Kontakt kuulajaga

 

Kui me jälgime Jeesuse kuulutustööd, siis see algas sageli vestlusega. Olgu see siis öine vestlus Nikodeemosega (Jh 3) või Samaaria naisega Jaakobi allikal (Jh 4). Kõigepealt äratas Jeesus kuulajas huvi. Tekkis diskussioon ja alles siis läks kuulutus teele. Meie ja Jeesuse vahel on vahe. Tema teadis kõik igast inimesest ja selle pärast polnud tal tarvis kelleltki midagi küsida. Ometi ta tegi seda. Meie seevastu teame isegi oma tuttavatest vähe või teame valesti, võõrastest rääkimata. Ja siin on äärmiselt tähtis Jaakobuse soovitus: „Iga inimene olgu kärmas kuulama, pikaldane rääkima." (Jk 1:19) Kui meie ei tea kuulaja teadmistest ja elukogemustest midagi, võib meie kuulutamine minna kõrgelt üle tema arusaamise või näida lausa narrusena. Seepärast on arukas lasta inimesel endal rääkida oma arusaamistest ja kogemustest ja teadmistest usu suhtes. Enamasti inimesed tahavad endast rääkida. Kui me saame need asjad teada, siis oskame ka õiget lähenemisviisi leida. Tavaliselt on inimesel kümneid küsimusi, hulgaliselt väärarusaamisi ja ka imelikke kogemusi. Kui me aina kuulutame ja kuulutame, ei pruugi ükski tema küsimus vastust saada ja mõni väärarusaamine pigem kinnistub. Nagu näiteks – tal on minust suva, aga ta püüab mind oma usku värvata, et minu pealt kasu lõigata. On tuttav?

Arusaadav sõnum

 

Õpetussõnades on kirjutatud: „Kes oma sõnu peatab, on arukas, ja mõistlik mees on külmavereline." (Õp 17:27). See ütleb meile, et me ei segaks kaasvestlejale vahele, vaid laseksime tal oma mõtted lõpuni välja rääkida. Eks see ole ju ka elementaarne viisakus.

Ega hea kuulutamine ei tähenda palju sõnu, vaid lihtsat ja arusaadavat sõnumit. Kui me oleme enne oma partnerit kuulanud, siis teame ka, milliseid sõnu ja väljendeid kasutada. Kord heideti kuulsale jutlustajale Spurgeonile ette, et ta räägib kantslist lihtsalt nagu turul. Jutlustaja vastas: „Sellepärast räägin lihtsat keelt, et mõtlen kuulaja kõhu peale." Sellega mõtles ta sõnumi arusaadavust.

Kord tulid paar julgust võtnud kaevurit Kiviõli palvetundi. Parajasti käis koosolek. Jutlustaja kasutas teksti: „Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele." (Mt 25:33) Ta kasutas ohtrasti „kaanani keelt" s.t spetsiifilisi vaimulikke väljendusi. Kui koosolek lõppes, läks jutlustaja meestelt küsima: „No kuidas oli?" – „Oli ka... Me saime aru, et lammaste ja sikkude all mõtlesite inimesi, aga sellest me ei saanud aru, kummad meie oleme – sikud või lambad?" Mehed lõid käega ja läksid oma teed. See sõnum nendeni ei jõudnud. On ikka tark mõelda küll kuulaja kõhule – mida ta ära seedib, mida mitte. Hea kuulutus algab kuulamisest. Esmalt tuleb põlvedel Issandat kuulata, siis kuulajat ja siis kuulutada.