09/2012
Tiina Kivastik, Sadala kogudus
Pastoriperede laagriga on, nagu tänavuse suvega: ootad ja ootad, et tuleks ometi päike ja soojus, ja siis on ta äkki käes. Kolm-neli päeva kuuma ilma ja läbi ta ongi. Algab taas jahedus ja vihm, sekka mõni päikesepaisteline päev. Jääb ainult mõnus meenutus ja soe tänutunne, et Looja on seda meile lubanud.
Niisiis olime tänavu taas Nuutsakul, 17.-19. augustil, ning kes soovis, võis oma „vee ja leiva peal" sinna pidama jääda ka 20. augustil. Rahvast oli kogunenud päris arvukalt, kuid ruumipuudus meid ei kimbutanud: tänu eelmisel aastal valminud kämpingumajakestele mahtusime kõik lahedasti ära. Kohal oli igas vanuses osalejaid, nooremad vaid paari aasta ringis, vanemad üle seitsmekümne. Kõigi jaoks oli kogu laagri vältel eakohast tegevust. Jagus temaatilisi arutelusid, seminare, lõkkeõhtuid laulmiste, mõtiskluste ja jagamistega, pallimängu ning ujumist. Loomulikult ei puudunud ka saun ning eriti maitsev söök, mida oli alati rohkesti, hoolimata sellest, et laagerdajate arv päevade lõikes päris parajasti kõikus.
Ei ole hea, kui noored jäävad üksi vaid „omi asju" ajama. Maailmale on tunnistuseks, kui oleme üks tervik.
.Nüüd veidi lähemalt „menüüst", mida osalejaile pakuti. Esimesel lõkkeõhtul tutvustati uut EKB Liidu noortetöö juhti, kelleks on Daniel Viinalass. Tema rääkis oma elust ja visioonist noortetööks. Üks mõte, mis minule, ja usun, et ka mitmele teisele erilist rõõmu valmistas, oli: „Kogudus peab olema perekond, kus on koos nii vanad kui noored. Ei ole hea, kui noored jäävad üksi vaid „omi asju" ajama. Maailmale on tunnistuseks, kui oleme üks tervik." Danielile palusid selleks tööks õnnistust Liidu president Meego Remmel, varasem noortetöö juht Erki Tamm ja pastor Aamo Remmel. Edasi vastasid küsimustele ja jagasid oma mõtteid Karita ja Meelis Kibuspuu.
Laupäevane programm oli jagatud vastavalt huvidele ja eale. Karita ja Meelis avasid paarisuhte seminari teemat „Tahan sind hoida". Noortele pakkus huvitavat aruteluks välja Risto Tamm. Tema eestvedamisel mõtiskleti teemadel „Miks on raske olla kristlane?" ja „Miks on raske olla pastori laps?" Väiksematele olid Pille Havakats ja tema meeskond mõelnud huvitavaid piiblipõhiseid mänge ja võimalusi teatrit teha. Tulemuseks valmis kaks näidendit, mida võisime nautida lõkkeõhtul. Need olid „Laatsaruse ülesäratamine" ning „Viis leiba ja kaks kala". Etendused olid vahvad ning leiva- ja kalasöömisse sai tegelastena kaasatud ka publik. Lisaks näidenditele jagasid oma elust ja teenimisest Katrin ja Alari Allikas. Huvitav ja julgustav oli kuulda, kuidas Jumal on nende elu juhtinud. Ega see pole alati kerge olnud, kuid Jumala abiga on asjad lõpuks alati õnnestunud.
Pühapäeva hommikul oli kõigil laagrilistel võimalus osaleda ümbruskonna koguduste jumalateenistustel. Vahva oli pärast ühises lõunalauas oma elamusi jagada ja kogemusi vahetada. Laagri ametliku osa lõpetas pärastlõunane jumalateenistus, kus teenisid kaasa mitmed noored pastorilapsed. Jack Loo jutluse mõte, mis minule eriti hästi meelde jäi, oli: „Jumala riigis on kõik vankri vedajad, mitte sellel istujad."
Kogu laagri jooksul oli valdavalt mõnusalt soe ja päikeseline. Mõni üksik vihmasagar, mis meile kingiti, ei heidutanud kedagi.
Loomulikult toimus ka isade ja poegade jalgpallilahing, mis lõppes noorte 2:1 võiduga. Seegi kipub traditsiooniks saama, et järeltulev põlv isadele „pähe teeb".
Lisaks kõigele eelpool nimetatule oli võimalus vestelda-jagada, paadi-kanuuga sõita ja kala püüda, kiikuda ja liivakastis mängida, laulda ja palvetada ...
Tänu Jumalale ja korraldajaile sellise toreda aja eest! Võin tõdeda, et see oli hea „akude laadimise" koht ja aeg, nõnda nagu need selle suve piskud päikeselised ja kuumad päevad, millele nüüd hea ja kosutav tagasi mõelda.
