Linnapoisist Avispea farmimehaanikuks

01/2013 Enn Palmik, Avispea 1984-1997

04 avispea pyhapaevakoolKuulun nende õnnelike hulka, kes on kasvanud kristlikus kodus. Juba lapsevankris võeti mind Oleviste kirikusse kaasa. Teismelistena korraldasime koos sõpradega noorteõhtuid ja -laagreid, millest kasvasid välja Piiblipäevad. Samal ajal otsisin, milline võiks olla minu ülesanne jumalariigis. Ühel suvel Vormsi saarel koos abikaasaga puhates kohtusin Rälby palvelas tolleaegse liidu juhi Robert Võsuga. Ta kutsus mind peale jumalateenistust naabertallu lõunale. Ilma pikema sissejuhatuseta rääkis ta kolmest väikesest kogudusest, kus vajati pastorit, ja küsis, millisesse neist ma oleks nõus minema. Ma polnud seni mõelnud, et minu võimed kuidagi pastori tasemele küündiksid. Samas olin ma õppinud Jumalat niipalju tundma, et kohe „ei" ei öelnud ja võtsin aega selguse otsimiseks. Kõige enam jäi südamesse Lääne-Virumaal 140 elanikuga külas asuv Avispea kogudus, kus olin varem korra käinud. Sügisel sõitsime koos abikaasa ja vend Võsuga kogudust vaatama. Südames oli kindel teadmine, et me läheme läbi langevate lehtede oma koju.

Selle peale käis kogudusest läbi sõbralik kahin, kuid meid oodati suure armastusega tagasi.

.

Esimene jumalateenistus uusaastal
Kogudus koosnes õdedest, kes olid meile vanaema ja vana-vanaema eest. Nad võtsid meid suure hoolivusega vastu. Mina olin siis 25, abikaasa 22 ja koguduse noorim liige 63 aastat ning keskmine vanus lähenes kaheksakümnele.
Enda tutvustuseks oli mul rääkida vaid seda, kuidas me noortelaagreid ja -õhtuid olime korraldanud. Selle peale käis kogudusest läbi sõbralik kahin, kuid meid oodati suure armastusega tagasi. Enne jõule viisime oma vähese mööbli Avispea kirikus asuvasse korterisse. 1984. aasta võtsime vastu Tallinnas. Varahommikul panime lapsevoodi Moskvitši katusele, aastase lapse vankriga tahaistmele ja kiirustasime läbi täistuisanud teede uueaasta jumalateenistusele.

Parimal juhul veel kümme aastat
Kolhoosi lahked inimesed pakkusid mulle tööd farmimehaanikuna. Olin mehaanikat õppinud ja arvasin, et saan sellega kenasti hakkama. Seevastu koguduse tädid, kes maaelu tundsid, polnud sugugi päri, et nende pastor küünarnukkideni sõnniku sees kette remondib ja ka vajadusel pühapäeviti välja kutsutakse. Nemad otsisid mulle töökoha kolhoosi töökojas.
Pühapäeviti tuldi üsna kaugelt ja taheti kauem koos olla. Minu jutlused kippusid aga kaunis lühikeseks jääma ja abilisi ka polnud. Tegin siis nii, et ühe jutluse pidasin ise ja teise, mille isa mulle Olevistest saatis, lasin maki pealt. Need olid tõesti head jutlused.
Koguduse nimekirjaga tutvudes tegin lihtsa arvestuse: kui Jumal ei tee imet, siis kümne aasta pärast tuleb mul kirikuuks lukku keerata ja linna tagasi minna. Meie, kaks noort inimest, alustasime siis sellest, mida olime Oleviste koguduses ja Effata töös õppinud. Kutsusime lähemal elavad inimesed kokku palvele ja kinnitasime üksteist. Inimestel oli hästi meeles, kuidas üks juba igavikku kutsutud vend oli näinud nägemuse: majahoidja oli kiriku ümbert suure vana heki maha lõiganud ja selle asemele kasvas uus. See lihtne nägemus andis lootust, et midagi uut võib veel sündida.
Hakkasime laupäeviti evangeelseid kontserte korraldama. Kutsusime kohale Eesti parimad kristlikud noorteansamblid. Kogudus toetas meid, öeldes, et ega neile see muusika just ei meeldi, kuid nad saavad aru, et see on praegu ainus võimalus, et kogudus välja ei sureks. Remontisime väikse saali ja korraldasime teelaua ümber koos külalistega evangeelseid koosviibimisi.

Viis aastat usalduse võitmiseks
Minu kogemused näitavad, et eesti inimesed on üsna umbusklikud ja tahavad esmalt näha, kes sa oled ja mida sa teed ning alles viie aasta pärast võtavad ka sinu juttu tõsiselt. Eestimaa ärkamisaja alguseks oli usalduslik sild kogukonnaga loodud. Algul tulid lapsed, sealt edasi noortekoor ja -töö ning lõpuks hakkasid ka lapsevanemad kogudusega liituma. Usun, et kõigi nende muutuste aluseks oli nende eakate inimeste palved ja juba igavikku läinud vendade-õdede poolt rajatud vaimulik vundament.