Tants kuldvasika ümber

17 van kogu veebr201302/2013
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

„„Võta kätte ja tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!"... Aaron ütles neile: „Rebige ära kuldrõngad, mis on kõrvus teie naistel, poegadel ja tütardel, ja tooge need mulle!" Ja kogu rahvas rebis ära kuldrõngad, mis neil kõrvus olid, ja tõi need Aaronile.
Tema võttis need vastu nende käest, töötles lõikeriistaga ja valmistas valatud vasika. Siis nad ütlesid: „See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja!" Kui Aaron seda nägi, siis ta ehitas selle ette altari; ja Aaron hüüdis ning ütles: „Homme on Issanda püha!" Järgmisel päeval tõusid nad vara ning ohverdasid põletusohvreid ja tõid tänuohvreid; ja rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima" (2Ms 32).

Kuldvasika loos peegeldub usu ja uskmatuse, riski ja turvatunde, nähtava ja nähtamatu probleem.

Ajal, mil Mooses oli Siinai mäel vastu võtmas Jumalalt eluks vajalikke korraldusi (2Ms 25−31) ja kaht käsulauda, pani Iisraeli rahvas Aaroni otsima inimlikke lahendusi. Avaramas usundiloolises kontekstis kõneleb see jutustus kiusatustest, mis tabasid vabanenud rahvast. Raske oli loobuda loodusreligioonides tuntud viljakuse ja väe sümbolitest. Vasika või sõnni kummardamine oli laialt levinud kultusvorm. Sõnn polnud mitte niivõrd jumalus ise, kui pilt jumaluse vägevusest. Nii soovis Aaron (hiljem Jerobeam) anda edasi Issanda vägevust. Võib arvata, et rahvale meenutas kuldvasikas ka Egiptuses nähtud Apise härja austamist.

Sügavamas mõttes peegeldub selles loos usu ja uskmatuse, riski ja turvatunde, nähtava ja nähtamatu probleem. Ennast ilmutav, kuid samas varjatud Jumal on vastand isetehtud ebajumalatele. Kogudusliku elu aluseks on aga Jumala ilmutatud sõna, mitte esteetilised kogemused. Elav usk eeldab usku asjadesse, mida ei nähta (Hb 11).

See sündmus näitab rahva nurinat Jumala juhtimise suhtes. Igatsus „egiptuse lihapottide" (2Ms 16) järele võtab nüüd usulise vormi. Vanatestamendi rahvas kaotab siin oma usulise süütuse. Teatud mõttes vastandub siin „Aaroni kogudus" „Moosese kogudusele" (D. Bonhoeffer) või siis preester prohvetile (K. Barth).
Bonhoeffer kirjeldas selle võrdumiga „saksa riigikristlust", mis läks kaasa natsionaalsotsialistliku ajupesuga. Kuid igal ajastul on oma kiusatused ja valitsev ideoloogia, mis püüavad mõjutada ka Jumala rahvast.

Barth kirjeldab Moosese ja Aaroni vahelist konflikti prohveti ja institutsiooni kaitsva preestri kokkupõrkena. Aaron „... on rahvuskiriku mees. Ta kuulab rahva hinge häält ja kuuletub sellele. Ta muutub isegi nende soovide ja nõudmiste otseseks täideviijaks. Institutsioon kui selline võib igal ajal kujuneda patu kandjaks ja tegijaks.
Temast võib suure enesestmõistetavusega sündida kuldvasikas.

Preesterlik tarkus võib äkitselt kujuneda ka kõrgetasemeliseks preesterlikuks rumaluseks. Preesterlik oskus – altareid ehitada, liturgiaid pidada, ohvreid tuua ja Issandat ülistada – on iseenesest neutraalne nähtus, võib pöörduda ka kõige selle vastandiks, mida esialgu püüti saavutada. ... Mooses oli, mida Aaron ei olnud, ta oli prohvet ja Iisraeli karismaatiline juht. Mooses astus iseennast kaalule pannes Jumala ees rahva eest välja. Ta oli vanatestamentlikul ajastul selle Ühe eelkujuks, kes seisab Jumala ees kõigi eest. Just sellepärast oli ta prohvet, juht, valitseja ja kohtumõistja" (Barth, KD IV/1 lk 475 jj).

Meie võime sellest loost õppida, et aaronlik kogudus ei suuda oodata. Ta tahab ohjad enda kätte võtta. Tema motoks on: „Me tahame nähtavaid tulemusi!" See kõlab isegi vaga mõttena: „Rebige ära kuldrõngad!" Me ei saa öelda, et need inimesed polnud ohvrivalmid. Kuid valedel motiividel kokkupandud võimsast ohvrist sünnib siiski vaid särav monstrum – kuldvasikas.

KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
1. Millised on meie ootused Jumala suhtes?
2. Kas me suudame Jumala sõna ja tõotusi uskuda või vajame veel midagi?
3. Kas kogudus kui institutsioon on tõe garantii?
4. Kas preestrid ja pastorid on eksimatud?
5. Kas kõik ohvrid on Jumalale meelepärased?
6. Millised kiusatused valitsevad kaasaegses jumalateenistuses?
7. Kas innukas ohver võib muutuda ka Jumala teotuseks?
8. Kust saada kindlust, et oleme Jumala teenimises õigel teel?