Kutsumust järgides

16 tammo joosep-105/2013 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

„Igaüks püsigu selles kutses, milles ta on kutsutud! ..." (1Kr 7:20–24).
Kas vaimulik uuestisünd mõjutab kuidagi meie ühiskondlik-poliitilist ja tööalast seisundit? Apostel Paulus vastab, et igaüks jäägu talle antud ühiskondlikule positsioonile. „Igaüks püsigu selles kutses, milles ta on kutsutud" (s 20), kuid lisab, et „kui sa võiksid saada vabaks, kasuta pigem seda" (s 21b). Ei võtnud ju Jeesuski Sakkeuselt ta elukutset (Lk 19), küll aga muutusid selle tolliülema hoiakud. Kristliku kutsumuse olemus on olla maailmas, kuid mitte sellest maailmast.

Elukutse annab võimaluse teenida mitte ainult Jumalat, vaid ka kaasinimesi.

Kristlik kogudus heitis kõrvale vanatestamentliku ideaali, kus kogukonna vaimulik ja poliitiline kord moodustasid ühtse terviku, kus vaimulik kord pühitses ilmalikku. Uue Testamendi Jumala rahvas on erilise sisemise kvaliteediga kogukond, kes suhestub väga erinevate ühiskonna vormidega. „Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud" (Rm 13:1). Kuid samas ei ole see alistumine absoluutne. Suurkohtu ees ütlesid Peetrus ja Johannes: „Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat?" (Ap 4:19).

Maailma elukorraldused võtavad kogu oma mitmekesisuse juures ikka ja jälle vorme, mis nõuavad inimese totaalset alistumist. Kuidas saab olla kristlane ja samas kuuluda ühte või teise seisusesse? Varakristlik kogukond, kus tunti end õdede ja vendadena, elas ju samas orjanduslikus ühiskonnas. Mida teha?

Paulus annab oma vastuse ebajumalate ohvriliha söömisega sarnases kontekstis. „Igaüks olgu oma mõtlemises kindel!" (Rm 14:5). Usuvabadus on siin kahepoolne. Me mitte ainult ei naudi respekti, vaid respekteerime ka teisi. Kui kaugele saab aga minna „juudile juudiks ja kreeklasele kreeklaseks olemisega"? Kas siin saab tuua paralleeli: „Sest ehk ma küll olen sõltumatu kõigist inimestest, hakkasin ma kõikide orjaks, et võita võimalikult palju" (1Kr 9:19jj).

Vaadeldav tekst on andnud ainet kutse-eetilistele küsimustele vastamiseks. Vastused on olnud kahesugused. Esimene võimalus on, et elukutsealased küsimused allutatakse otseselt vaimulikele kriteeriumidele. Nii on läbi aegade olnud teatud elukutsed (näiteks sõdur, näitleja, prostituut) kristlaste poolt taunitud. Koos nn kristliku ühiskonna tekkega, kus ei olnud selline terav eristus enam võimalik, hakati eristama ilmalikku ja vaimulikku kutset. Vaimuliku kutse all peeti silmas preestreid ja kloostrielanikke, kes olid end täiesti Jumalale pühendanud. Ilmalikud võisid aga teenida sõjaväes ja täita muid ühiskonnale vajalikke ülesandeid, sest kui olemasolev kord on „Jumala seatud", siis tuleb seda sellisena ka teenida.

Reformatsioon valis teise võimaluse ja siin orienteeritakse kutse-eetika eelkõige isikuile. Säilitatakse kriitiline küsimus elukutse sobivuse kohta, kuid samas rõhutatakse kristlase kohustust oma elukutset parimal viisil pidada. Jumala teenimiseks ei ole vaja enam eristada ilmalikke ja vaimulikke. Luterlik kutse-eetika rõhutab, et me võime Jumalat teenida igas ametis. Kuid siin on midagi enamat: elukutse annab võimaluse teenida mitte ainult Jumalat, vaid ka kaasinimesi. Elukutse on „ligimesearmastuse" tervendav sund, mis võimaldab lihahimusid võita ja mitte naudinguile anduda.
Seoses ühiskonna ilmalikustumisega ei rakendunud enam armastuse topeltkäsu esimene pool ja nii hakati üha enam rääkima heategevusest. Järgmiseks sammuks on olnud kogu ühiskonna individualiseerumine. „Aga milleks mulle teised? Peaaasi, et minul läheb hästi." Nii on jäänud toimima veel vaid topeltkäsu „armasta nagu iseennast" osa. Ilmselt just sellepärast ei jaga Paulus ilmalikule kutsumusele pühendumise eufooriat, vaid kinnitab: „Te olete kallilt ostetud, ärge saage inimeste orjaks. Vennad, püsigu igaüks Jumala ees selles, milles ta on kutsutud" (1Kr 7:23j).

Kristliku kutse-eetika jaoks võiks siit järeldada järgmist:

1. Meid ei ole pandud mingisse ametisse juhuslikult. Jumalal on selle ameti kaudu meie endi ja kaasinimeste elude jaoks oma plaan.

2. Juhuslikud ei ole ka meie kolleegid. Nad on osa Jumala kutsest. Nii kandub kogudusliku elu vaimulik kvaliteet üle ka tööalastele suhetele.

3. Kristlik vennalikkuse ideaal kutsub meid kõigisse inimestesse võrdse väärikusega suhtuma.

4. Kutses „püsimine" ei tähenda alati allutatust ja ühiskondliku korralduse puutumatust. See sisaldab endas ka õigust võidelda heade töötingimuste ja õiglaste tööalaste suhete nimel. Võitlus pühitsuse eest kandub ka sotsiaaleetilisse sfääri. Elukutselises kompetentsuses ei ole midagi spetsiifiliselt kristlikku, kuid vaimsus, millega me võitleme patu, lohakuse ja korruptsiooniga, olgu Pühast Vaimust, kes meis elab.

KÜSIMUSED VESTLUSEKS:

  1. Kas sa oled oma tööalase seisundiga rahul või rahulolematu?
  2. Kas kristlase jaoks on olemas keelatud elukutseid ja millised need võiksid olla?
  3. Kas sa tunned, et sinu elukutse on ka osa jumalikust kutsumusest?
  4. Kas tööalane rahuolematus on kristlasele lubatud?
  5. Kuidas on oma tööalast keskkonda võimalik vaimulikult muuta?