Üks ihu - palju liikmeid

17 PP2013-1406/2013 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Piibel kodugrupis, 34. tund

„Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga" (1Kr 12:12j; Rm 12:5−8).

Pilt Kristuse ihust kui tervikorganismist on vastand mehhanistlikule maailmapildile. Nii pidas Herakleitos „kõigi asjade isaks" sõda, vastuolusid, erinevaid huve ja egoistlikke taotlusi. Harmoonia sai seisneda vaid nende vastandjõudude kooskõlas. Pilt ihust vastandub individualismile ja sellega seotud võimupüüdlustele. Organism ei ole mingi „sulatusahi" ega mehhaaniline tervik.

Põhjus, miks apostel Paulus selle pildi kasutusele võttis, oli mõnede koguduse liikmete püüdlus, hakata eriliste „vaimulike andidega", nagu prohveteeringud, keeltega rääkimine, haigete tervendamine või heategevus, koguduse elus keskset rolli mängima. Pealegi oli kogudus niigi erinevatest kildkondadest ja lõhedest ning nendega seotud võimuvõitlustest ohustatud. Kuid Püha Vaimu avaldusi ei tohtinud ka maha suruda, sest just need olid ja on elava koguduse tunnused. Ilma vaimuandideta pole võimalik teenida Jumalat, kes on Vaim.

Apostel Paulus leiab, et õige vaimulaadi esimeseks tunnuseks on veendumus, et kõigil on mingi vaimuand, keegi ei pea piinlikkust tundma, et tal pole midagi. Ükski vaimuand ei ole erilise äravalituse tunnus, vaid väljakutse kaasinimesi teenida.

Teiseks tuleb erinevate vaimuannete juures arvestada, et koos sellega on olemas ka kristlaseks olemise erinevaid viise. On abiliste ja majapidajate tüüpe, on neid, kes haaravad initsiatiivi. On neid, kes jagavad rahu ja kindlust, kuid on ka neid, kes toovad „püha rahutust" ja äratavad unest. Koguduses ei ole olemas ühte erilist üldkehtivat „kristlase tüüpi", mis suudaks kõiki kristlasi iseloomustada.

Kolmandaks rõhutatakse siin, et kõik annid on koostoimes võrdväärsed. Platonistlikus kogukonna kui ihu kirjelduses valitseb hing ihu üle, targad lihtsate üle. Kristlikus elus on lihtne heategu sama tähtis kui prohveteering.
Kogudus kui Kristuse ihu ei ole ka ennast reguleeriv demokraatia. Miks? Sest tervik on alati enam kui selle liikmed, kõigi liikmete taga on üks juhtiv jõud – Kristus kui ihu pea (Kl 1:18; Ef 1:22; 4:15; 5:23). Niisiis, isegi harmooniline ja demokraatlikust vaimust kantud liikmeskond ei ole veel ihu. Kristus kui ihu pea on alati suurem ja esmane. „Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, on elu, ja elu on inimeste valgus" (Jh 1:3j).

Kuna me oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, siis see ühendav ja teeniv jõud ületab ka rahvuslikud ja sotsiaalsed piirid (1Kr 12:13).

Niisiis olgem „usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust. Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest; üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees" (Ef 4:3−6).

KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
1. Milliseid pilte kasutab Uus Testament veel koguduse kohta?
2. Milliseid pilte kasutab kaasaegne maailm koguduse/kiriku kirjeldamiseks?
3. Milliseid probleeme tuleb kristlaste omavahelistes suhetes ette?
4. Milliseid vaimuandeid peame tänapäeval olulisemateks?
5. Mida ootab Kristus meilt kui oma ihu liikmetelt?
6. Milline on minu vaimulik and koguduslikus teenimises?