Joona pahandab Jumalaga

09/2013 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
KOLMEKÜMNE KAHEKSAS TUND

„Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda. Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema" (Jn 3:10–4:1, vrd Jr 15:15; Lk 11:32).

Joona (hbr „tuvi") elas Iisraeli kuninga Jerobeami valitsemise ajal (783–745 eKr) või enne seda. Joonat nimetatakse esimeseks paganamisjonäriks ja tema raamatut maailma vanimaks misjonikirjanduseks. Prohvet Joona raamat omandab erilise tähenduse ja kerkib esile aga Esra ja Nehemja aegses Iisraelis, kus Paabeli vangipõlvest tagasipöördunud juudid oma jumalateenistuslikku korda taastades erilise uhkusega ümbritsevatele rahvastele vastandusid. Joona raamat manitseb ja kutsub mõistlikkusele. Iisraeli suhe naaberrahvastesse ei saa väljenduda ainult meeleparandusjutluses ja Jumala kohtuga ähvardamises. See raamat kõneleb mõndagi ka kaasaja koguduse suhetest maailmaga. Loetu ütleb, et usk omaenda äravalitusse ei saa rajaneda teistele hukatuse ootamisele.

Joona raamat paneb meid peegli ette. Me oleme Jumala rahvas, kes tunneb Jumala sõna ja püüab seda ellu viia. Me oleme selle üle uhked. Me tahaksime tõmmata piiri omade ja võõraste vahele, samal ajal kui Jumal oma halastuses meie endi suhtes barjääre ei püstita. Joona raamatus näeme, et erinevalt Joonast, kes esindab Iisraeli rahvast, võtavad paganad Jumala meeleparandusnõuet väga tõsiselt. Nad usuvad sellesse ja tegutsevad selle järgi.

Iisraeli suhe naaberrahvastesse ei saa väljenduda ainult meeleparandusjutluses ja Jumala kohtuga ähvardamises.

17 vennad eikla-randoJumal seisab üle kõige. Tema meelevald on piiramatu, kuid sama piiritud on ka tema arm ja headus. Ta päästab kahtleva ja põgeneva Joona. Ta on armuline meremeestele ja lõpuks isegi Niineve elanikele, „kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel" (Jn 4:11). Jumal soovib elu nii Joonale kui kõigile teistele. Ja lõpuks küsitakse meilt kui lugejailt, kas me oleme valmis Jumala piiritut halastust ja headust mitte sunnitult, vaid vabatahtlikult tunnustama?

Joona raamatu neljas peatükk illustreerib selliseid küsimusi eriliselt. Siin näidatakse, et me võime patustada ka Jumala peale vihastades, kui olukorrad kujunevad teistsugusteks, kui me ette kujutasime, lootsime ja uskusime. Jumal kui elu peremees ütleb: „Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida ma tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?" (Mt 20:15). Nagu Joona lugu, nii kõneleb ka Jeesuse Kristusega toimunu Jumala armastusest ja halastusest, loovast õiglusest ja tahtest inimeste elus. Kuid inimene pahandab ja nuriseb Jumala armu ja halastuse üle. See on tema patt ja süü, mis leiab vahel väljenduse ka „ainuõige" usu doktriinis, mis on kantud uhkusest, egoismist ja kohtumõistmisest. Selline patusus võib võtta isegi väljapressiva iseloomu: „mul on parem surra kui elada!" (Jn 4:3). Kõik või mitte-midagi hoiak osutub süüks Jumala ja kaasinimeste suhtes.

KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Kas me oleme olnud Joona olukorras?
Mis tunne meil oli, kui need, kellest me midagi ei arvanud, meelt parandasid?
Kuidas võiks Joona pahameel väljenduda koguduslikus elus?
Milles seisnevad nn „ainuõige usu" ohud?
Kas „kõik või mitte midagi" mentaliteet on alati õigustatud?
Kuidas peaksime meie koguduse liikmetena meelt parandama?