Maarja kiituslaul – Magnificat

12/2013 19 hispaania madonna-1Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
NELJAKÜMNE NELJAS TUND

„Õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud. ... Ta on tõuganud võimukad maha troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt ..." (Lk 1:45, 52–53).

Maarja kiituslaulus peitub vanatestamentlike motiivide rohkus.

Sõnadega „Magnificat anima mea Dominum" („Minu hing ülistab Issandat") algab ladinakeelne Maarja kiituslaul (Lk 1:46–55). Mõni aeg pärast seda, kui ingel Gabriel oli Galileas Naatsareti külas Jeesuse sünni ette kuulutanud, ruttas Maarja Juudamaale Eliisabetti külastama. Viimase prohvetlikule tervitusele vastab Maarja oma kiituslauluga. See on Jumala suurte päästetegude poeetiline ülistus. Magnificat on klassikalises kirikumuusikas üks säravamaid ja pidulikemaid peatükke.

Maarjas elab Aabrahami usk (vrd 1Ms 15:6). Tema on usu eeskujuks järgnevale Jumala tõotuste täitumise ajastule. Usu ja usalduse eeskujuna juhatab ta sisse pääste ajastu, ajajärgu, mis algab kiituslauluga. Tõenäoliselt kasutas Maarja seejuures juudi koguduse jumalateenistuses tuntud kiituslaulude sõnu. Sellest kõneleb tema laulus peituvate vanatestamentlike motiivide rohkus.
Maarja kiidab Jumalat selle eest, mida ta ise on kogenud (Lk 1:46b–50) ja selle eest, mis nüüd saab osaks ka Iisraeli rahvale ja kogu maailmale. Magnificat annab siin edasi Jeesuse sõnumi põhilise sisu: „viimased saavad esimesteks" (Mk 10:31) ja alandatud ülendatakse (Lk 18:14). Õnnistust kuulutatakse näljastele, alandatutele ja nõrkadele, rikkaid ja uhkeid tabab aga kohus.

Maarja kirjeldatud alandusel on mitu isiklikku külge. Esiteks tolleaegsed naised elasid alandatutena meeste meelevalla alla. Sellele alandusele lisandus vahel lastetuse koorem või abielueelse raseduse häbi. Need Maarja isiklikud kogemused omandavad kiituslaulus universaalse iseloomu. Siin öeldakse, et senised valitsenud suhted pöörduvad nüüd pea peale. Jumal ise taastab inimlikust ülbusest rikutud maailmas korra ja õigluse. See, mis tundub selle maailma silmis väärtusetuna, väärtustatakse. Otsustavaks ei ole Uues Testamendis mitte senise korra häving, vaid Jumala arm, mis saab osaks vaestele ja rõhututele. „Madalus" (Lk 1:48) ületatakse.

Magnificat ei idealiseeri madalust, nagu tegid seda ekslikult antiiksed küünikud. Nii ei idealiseeri meiegi oma madalust, vaid kõnnime selles usus ja lootuses, kuni meid „ülendatakse". Südamelt ülbed ja kõrgid pillutatakse aga laiali (Lk 1:51). See ei ole madalate ja kõrkide lõputu ringkäik, kus kord on üks, kord teine peal, vaid Jumala sekkumine, milles ilmneb uue maailma lõplik kord. Oma rahvast päästes ja õiglust jalule seades näitab Jumal oma pühadust. „Ta läkitas lunastuse oma rahvale, ta kinnitas oma lepingu igaveseks, püha ja kardetav on tema nimi" (Ps 111:9).

KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Milline koht on Maarja eeskujul sinu usuelus?
• Mis pani Maarjat Jumalat ülistama ja kiitma?
• Milles väljenduvad kaasajal alandavad suhted?
• Mis kõneleb kaasajal inimeste ülbusest?
• Kas vaesust ja madalust võiks kuidagi idealiseerida?
• Milles väljendub sinu elus Jumala suurus ja kiidetavas?