Hoiatus laiskuse eest

02/2014 16 tammo joosep-1
Piibel kodugrupis
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
NELJAKÜMNE SEITSMES TUND

„Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks! Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat, valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikusajal oma toiduse. Kui kaua sa, laisk, magad, millal sa ärkad unest? Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega, siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees" (Õp 6:6–11, vrd 12:11; 20:4.13; 24:33; 26:14jj; Kg 10:18).

Protestantlik tööeetika lähtub eelkõige vanatestamentlikust tarkuskirjandusest.

Piibel, eriti just Õpetussõnad hoiatavad meid korduvalt ja korduvalt laiskuse eest. Seal tuuakse plaanipärase tegutsemise, mida iseloomustab eriline aktiivsus, eeskujuks sipelgas. Just sellisena on ta hoiatavaks eeskujuks inimesele, kes oma käed muretult sülle paneb ja viimaks hätta jääb.
Keskaegses teoloogias arendati välja õpetus seitsmest põhipatust ehk rahvalikult „surmapatust". Nende hulka kuulus ka acedia, laiskus, tujutus, loidus. Üldiselt märgistab see patt soovimatust tööd teha ja ennast pingutada. Mõte õigest eluviisist ei tekita rõõmu, vaid vastikust, kuna see on liiga pingutav ja tööküllane, hirm vastutuse ja töö ees. Teoloogiliselt mõistetakse seda kui „südame laiskust", kui keeldumist vastutuse võtmisest inimese ja kristlasena. Selline eluviis vastandub otseselt esimesele ja suurimale käsule: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!" (Mk 12:30).

Laisk püüab end õigustada rumalate ettekäänetega. Laisk ütleb: „Väljas on lõvi. Tapab mind viimaks keset turgu" (Õp 22:13).

Arvestades konteksti, näidatakse Piiblis meile ka ligimesearmastuse piire. Me ei tohiks kergemeelselt laene võttes teistele koormaks muutuda. Me ei tohiks teiste kulul elada. Paulus kõneleb oma elust: „...ega ole kellegi juures leiba muidu söönud, vaid oleme vaeva nähes ja rühmates töötanud nii ööd kui päevad, et me ei koormaks kedagi teie seast" (2Ts 3:8).

Me ei tohiks küsitava väärtusega abiandmisega soodustada ka teiste inimeste laiskust. Kala andmise asemel on ikka mõttekam ulatada õng.
Kristluse ajaloos võime näha kahte suundumust. Ühest küljest parandas Rooma riigis jõudsalt levima hakanud kristlus arvukate kerjuste olukorda tunduvalt. Teisest küljest glorifitseeris aastasadu hiljem välja kujunenud kerjusmunkade usuliselt motiveeritud kerjamine tööharjumustest võõrdunud eluviisi. Tulemuseks oli, et „almuste andmine" kujunes kiriklikus elus üheks õigeksmõistu õpetuse juurde kuuluvaks „heaks teoks".

Protestantlik tööeetika lähtus aga eelkõige vanatestamentlikust tarkuskirjandusest. Head teod kuuluvad seal tööalase ja kogukondliku elu valdkonda. John Bunyan oma raamatus „Palveränduri teekond taevalinna" leiab laisa taevatee pervel istumast. Koos teiste omasugustega leiab ta, et kõike tuleks võtta nii, nagu see kellelegi on antud.
Jeesuse võrdum lindudest taeva all ja lilledest väljal (Mt 6:25jj) ei eita elu juurde kuuluvat töö tegemist. Eks linnud taeva all ja lilled väljal toimi päevast päeva päikse all omal viisil, et elu edasi kanda. Jeesus hoiatab meid aga lihtsalt mure eest, mida me ühelgi linnul ega lillel ei tähelda. Liigne muretsemine, mis iseloomustab sageli inimese eluhoiakut, on just see, mis saab takistuseks asjalikule töökusele.

Halastamatu kohus tabab ka seda sulast, kes elab ainult iseendale ja pole töötanud just tema kätte usaldatud talentidega (Mt 25:26jj).

KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Kas sa pead ennast töökaks?
• Milliseid töökuse näiteid võiksime veel loodusest tuua?
• Kas usk võib kuidagi ka laiskust soosida?
• Kuidas suhtuda kerjamisse ja laenamisse?
• Mida mõtleb Jeesus, kui ta hoiatab meid liigse muretsemise eest?
• Kuidas vältida ületöötamist?
• Kuidas ühendada usaldust Jumala vastu ja inimese enda ettevõtlikkust?