Karistamine ja andestamine

01/2015 17 dore abielurikkuja
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
KUUEKÜMNE KUUES TUND

„Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt. Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?" ... „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!" Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale. Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine. Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?" Tema ütles: „Ei keegi, Issand!" Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!" (Jh 8:3–11).

Jeesus tahab öelda: kõik inimesed on elava vee allika maha jätnud ja väärivad karistust.

Kirjatundjad ja variserid olid otsustanud Jeesusele, keda nad tema halastuse ja armastuse pärast patuste ja eksinute suhtes vihkasid, lõksu seada. On ju igasugune seaduserikkujate sallimine „õigetele" komistuskiviks. Teolt tabatud abielurikkuja naise näol näis neil olevat kindel võimalus sundida Jeesust võtma seisukohta, mis paljastaks ta rahva- ja usuvaenuliku olemuse. Kui Jeesus halastaks selle naise suhtes, siis eksiks ta Moosese Seaduse vastu (5Ms 22:22–24). Kui ta aga käsiks surmaotsuse Moosese Seaduse kohaselt täide viia, siis eksiks ta Rooma võimude vastu, kellel oli ainsana õigus surmaotsust langetada ja täide viia. Mõlemad valikud oleksid Jeesusele saatuslikud.


Jeesus aga kummardus ja kirjutas äraootava mõtlikkusega maa peale. Nõnda vihjas ta Pühakirjas öeldule: „Kes minust taganevad, kirjutatakse põrmu, sest nad on jätnud maha elava vee allika, Issanda" (Jr 17:13). Niisiis ta ei eita karistust, kuid karistus ei puudutaks sel juhul ainult seda naist. Viimne kohus on Jumala käes. Jeesus tahab öelda: kõik inimesed on elava vee allika maha jätnud ja väärivad karistust. Ei või ülekohtune ülekohtuse üle kohut mõista.
Jeesus annaks nagu loa kohtuotsus täide viia, kuid teatud tingimusel: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!" (s 7). See tingimus pani süüdistajad, eesotsas vanematega, lahkuma.

See, et me oleme kurjast teadlikud, peaks meid endid panema meelt parandama ja oma suhteid kaasinimestega kriitiliselt hindama. Kerge on näidata näpuga, märkamata, et neli ülejäänud sõrme näitavad meie endi peale.

Jeesuse sõnad abielu rikkunud naisele: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!" (s 11) ei õigusta tehtud tegu. Patt on patt ja „patu palk on surm" (Rm 6:23). Küll aga kõigutab Jeesus usku halastuseta karistamise õigsusse.

Alati, kui ühiskonda tagab vaimne või moraalne kriis, on neid, kes nõuavad rangemaid karistusi. Karistused, ka kõikvõimalike sanktsioonide vormis, omandavad „pühaduse" sära. Vahel tundub, et mida karmimad karistused, seda suurem „pühadus". Kuid Jeesus tahab öelda, et karistus ei ole iseenesest veel probleemide lahendus, see ei lepita üksikut ja patustanut ühiskonna ja Jumalaga. Karistus ei saa olla ka rahva hirmutamise vahend. Jumala karistus on suunatud tervenemisele ja paranemisele. „Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!" (s 11). Need sõnad avavad patustanule võimaluse alata uut elu. Andestus ja uus elu on need kaks kingitust, mida abielurikkuja naine lootusetust olukorrast kaasa võtab.

KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Millised patud on veel võrreldavad abielurikkumisega?
Kuidas kaasaja ühiskond inimesi karistab?
Mis ajendab inimesi, kes nõuavad üha karmimaid karistusi?
Mis küsimustega „korralikud inimesed" usklikke kiusavad?
Kuidas meie peaksime nendes olukordades käituma?
Kas andestamine pole liiga kerge vahend patu vastu?
Mida ütleks Jeesus täna meile isiklikult?
Mida saime meie Jumalalt, kui me oma patud tunnistasime ja andeks palusime?