Võrdum kadunud pojast

03/2015 17 dore poeg-1

SEITSMEKÜMNES TUND

„Ühel inimesel oli kaks poega. Ja noorem neist ütles isale: „Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!" (Lk 15:11–12).

Jeesuse domineeriv motiiv „viimased saavad esimesteks ja esimesed viimasteks" ilmneb siin puhtal kujul. Selle aluseks ei ole fanaatiline õiglustunne, vaid halastus ja arm. Ta ei aseta seejuures küsimuse alla ühiskondlikku korda. Isa leiab häid ja suunavaid sõnu ka vanemale pojale.

„Viimaste ja esimeste" teema ei ammendu „haigete ja tervete", „vaeste ja rikaste", „suurte ja väikeste", „orjade ja isandate", „rumalate ja tarkade" ja isegi mitte „patuste ja õigete" vastandamisega. Jeesust ei huvitanud teooriad, vaid konkreetsed abivajajad siin ja praegu. Tõeliselt kadunud on need, kes elu varjuküljele jäädes ei sobi ühtegi skeemi.

„Kadunud poeg" selles jutustuses on sattunud hätta omasüüliselt. Ta ei esinda siin diskrimineeritavaid „vähemusi". Ta pole olude ohver, kelleks võiks pidada Laatsarust. Tema pärineb heast kodust ja sotsiaalselt stabiilsest keskkonnast. „Kadunud poeg" ei esinda ka ebaõigluse ohvreid ega väljatõugatuid. Vastupidi, tal on oma õigus (millest ta on väga täpselt teadlik), mille ta saabki endale kuuluva pärandiosa näol. Veelgi enam: ta on täiskasvanukssaanu, kes on selle üle ka uhke. Nii ei mahu Jeesuse sõnum „kadunud pojast" ühtegi skeemi.

Aga millest see tuleb, et rikka maaomaniku poeg, kes tahab patriarhaalsetest suhetest väljuda, muutub kadunud pojaks ja satub ühiskonna äärealale. Võiks öelda, et olukorrad on süüdi: „sellele maale tuli kange nälg" ja „puudus hakkas temalegi kätte tulema". Varandus, milles väljendus ta vabadus, kaotas korraga igasuguse väärtuse.

Kui meid tabavad majanduskriisid, kas me oleme siis milleski ka isiklikult süüdi? Just selle küsimusega meie jutustus tegelebki. „Kadunud poeg" ütleb kahel korral: „Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees". Olla süüdlane teoloogilises tähenduses on midagi muud kui juriidilises tähenduses. Selline süü ei ole paragrahvides väljendatav, küll aga sisemiselt tuntav valus koorem. Me võime oma samme ja olukordi õigustada, kuid süümepiinu see ei kõrvalda.

Mida tähendab, et „kadunud poeg" tunnistab end ka Jumala ees süüdi? Süü puudutab kogu tema olemust. On eksitus, kui arvatakse, et igaüks võib teha, mida ta tahab, kui see teistele kahju ei tee ja keelatud pole. Ükski meist ei kontrolli kogu elu selliselt, et võiks elada suvaliselt. Sellist elulaadi iseloomustas vanem põlvkond „Jumala kiusamisena". Ja tunne, et selline käitumine võib olla hukatuslik, polnud lihtsalt ebausk, vaid elu tõsiasjade ja reeglipärasuste konstateerimine.

Jeesuse võrdumid kadunud lambast, kadunud drahmirahast ja kadunud pojast ei näita ainult üksikisikuid ja -asju. Need hõlmavad suuri tervikuid: majapidamist, karja ja perekonda, kus tuntakse korraga millegi või kellegi kaotust. Midagi saab kaduma minna üksnes suuremast tervikust. See tekitab tervikus valu, muret ja probleeme. Midagi otsida ja tagasi tuua eeldab, et kaotust märkav tervik on olemas. On olemas need, kes rõõmustavad leitu ja tagasipöördunu üle. See, et kõik on arvel, on vastand individualismile.

Võrdum „kadunud pojast" ütleb osaduskonna kohta veel midagi. Seal on isa ja vanem vend, kelle arusaamad osadusest on väga erinevad. Vanem vend teeks noorema tagasituleku nii raskeks kui võimalik. Kõigepealt heastagu ta oma võlg ja alles siis räägime. Kuid isa näeb kojujõudnus poega, kelle pärast kogu ta majapidamine eksisteeribki. Nii on isa „jaa" kadunule ühtlasi küsimus meile kõigile: kas meil on kodu, kuhu alati ja igal juhul võib tagasi pöörduda?

„Vanema poja" patt oli vastuseis lepitusele. Seal, kus isa tunneb suurt rõõmu, esitab tema omapoolseid nõudmisi. „Ent tema vihastas ega tahtnud sisse minna".
Tõeline õnn on vaid ühine õnn.

KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Milline koht on Sinu elus „kadunud poja" lool?
• Mida tähendab õigus iseseisvale elule kaasajal?
• Kas „kadunud poega" tabas lihtsalt ebaõnn või oli ta ka ise milleski süüdi?
• Mida kõneleb see lugu perekonna terviklikkusest?
• Mida kõneleb see lugu kogudusest?
• Kas sinu kogudus võtaks sind igal juhul vastu?
• Miks meil on raske „kadunud pojale" pidu korraldada?
• Millised on meie koguduslikust elust tagasitõmbumise põhjused?