09/2015
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
KAHEKSAKÜMNES TUND
„Ja Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: „Effata!", see on „Avane!" ja ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult. Ja Jeesus keelas neid, et nad ei räägiks sellest kellelegi, aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad jutustasid. Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid: „Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!" (Mk 7:31–37).
Kui inimene enam ei kuule, jääb ta üha üksildasemaks ja kaotab isegi kõnevõime.
Jeesus on jõudnud oma õpilastega paganlikul või poolpaganlikul alal Kümnelinnamaa ehk Dekapolise aladele. Just siin, kultuuriliselt kirjus ja pingestatud piirkonnas, toimub ime, mis annab Jeesuse tervendavale meelevallale avarama tähenduse.
Kurttummus on kahekordselt raske seisund. Kui inimene enam ei kuule, jääb ta üha üksildasemaks ja kaotab isegi kõnevõime. Tummuse kohta on siin kasutatud kreeka sõna mogilalon, mis tähendab „raskustega rääkiv", kidakeelne. See, kes ei kuule, ei suuda pikapeale ka enam selgelt ennast väljendada. Esialgu reageerivad teised, püüdes rääkida üha valjemalt ja valjemalt. Kuid see ei aita, tegelikult oleks vaja rääkida aeglasemalt ja selgemalt.
Kurttummus on pilt kultuuriliselt mitmekesisest, kuid samas getostunud ühiskonnast, kus üksteist ei kuulata ja üksteisega ei suudeta enam suhelda. Jeesus võtab haige kõrvale. Selliseid probleeme ei lahendata avalikkuses, vaid keskkonnas, kus teod räägivad enam kui sõnad. Selline eraldumine vastab ka Jeesuse hoiakule Mäejutluses, kus ta ütleb, et me ei teeks „oma vagasid tegusid" inimeste ees, et nemad meid vaataksid (Mt 6:1). Puudutus ja sülje kasutamine, millele omistati vanal ajal tervendavat toimet, äratavad kurttummas arusaamise ja tervendava usu (vrd Mk 8:23; Jh 9:6). Vahel on välised toimingud kõnekamad kui paljud sõnad. Pilk taevasse ja õhkamine osutavad siin abi tegelikule allikale ja Jeesuse kaastundele abivajaja suhtes. Arameakeelne sõna „Effata", see on tõlkes „Avane!", on kergesti huultelt loetav. Esialgne käsk imest vaikida on seotud Jeesuse Messiaks olemise saladuses hoidmisega Jumalast ettenähtud ajani.
Kirjeldatud ime on nii tähendusrikas, et leiab ajaloolistes kirikutes meenutamist nn „Effata" riituses. Ristitava kõrvadele ja suule tehakse ristimärk, et ta kõrvad avaneksid kuulma Jumala sõna ja suu hakkaks sellest tunnistama. Võitakse ka käsi, et kuuldu muutuks teoks. Kurttumma tervendamine Jeesuse poolt ja selle liturgiline järelkaja peaks meidki panema küsima: Kas me kuuleme veel Jumala häält ja suudame tema sõna vabalt ja selgelt tunnistada? Kui me ei kuule teda enam, siis peaksime küsima: Kas oleme temast kaugenenud või lämmatab muu lärm ta hääle? Mitte Jumal, vaid meie oleme kurttummad.
Tervendatud kurttumm on kõnekas pilt inimesest, kellele Jeesus ütleb vabastava sõna „Effata!", see on „Avane!"
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Millised on meie kogemused inimestega, kes on kuulmist või kõnevõimet kaotamas?
• Kui me ei ole kurttummad, kas me siiski kuuleme üksteist ja suudame üksteisega suhelda?
• Kas meie ühiskond on dialoogivõimeline?
• Kas meie kogudus on dialoogivõimeline?
• Mida peaks tegema, kui oleme sattunud vaimuliku kurttummuse olukorda?
• Millised märgid ja teod võiksid muuta meid mõistetavaks?
• Mida teha, et Jeesus võiks tulla ja öelda meie ühiskonnas ja koguduses „Effata!"?
