Inimene loodi jumalanäoliseks

10/2015 21 tammo joosep

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor

KAHEKSAKÜMNE ESIMENE TUND

„... Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele..."" (1Ms 1:26–31; Ps 8).

Inimese jumalanäolisus väljendub võimes vabalt oma Loojat tunda ja armastada.

Samal päeval, mil Jumal lõi „kõik elavad olendid nende liikide järgi", lõi ta ka inimese ja tõstis selle loomariigist kõrgemale. Inimese suhe Jumalaga on eriline. Tema loomine on väljakutse Jumalale endale: „Tehkem inimesed oma näo järgi..." (s 26).


Inimese jumalanäolisus ei seisne mingites erilistes tunnustes, mis teda loomadest eristaksid, isegi mitte tema surematuses. Tema jumalanäolisus väljendub võimes vabalt oma Loojat tunda ja armastada. Ta on maa peal ainus loodud olend, keda Jumal tahtis ta enda pärast ja kutsus osalema jumalikus elus. Ta on selline olend, kes on võimeline Jumalale vastama kogu oma olemusega. Mõlemad heebrea sõnad, mida siin „näolisuse" juures kasutatakse, tähistavad kuju, jumalakuju. Nii nagu valitseja kujud esindavad valitsejat, nii esindab inimene maa peal oma Loojat. Inimene on niisiis keset loodut Jumala poolt seatud asevalitseja. Tema valitsus ei väljendu rõhumises ja kurnamises, vaid alamate heaolus. Tähendusrikas on, et valitsejaks ei ole siin üksnes mees, vaid „mees ja naine". Mitte soolisus, vaid soolisuses väljenduv ühtsus, oluline on „mina-sina" personaalne suhe teineteise ja Loojaga. Just selline isikuline suhe annab ka võime kogu loodut õiglaselt hallata. Mitte konflikt, vaid rõõmus teineteise leidmine on soolisuses peituv ime ja kingitus. See eristab meid loomariigist.

Mehe ja naise suhe sisaldab algusest peale kriitikat individualistlikult autonoomse inimideaali suhtes. Inimene ei ole väike omaenese mikrokosmost valitsev jumal. Tema suurus ei väljendu ka tehnilistes võimetes, vaid selles, et ta kuulub Jumalale, olles tema looduist „kõrgeim olend". Ta on sama puutumatu kui Jumal ise. „Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!" (1Ms 9:6; Jk 3:9). See on „aukartus elu ees", millele Jumal on andnud erilise väärikuse. Õpetus Jumala personaalsusest annab ka inimese personaalsusele erilise tähenduse.

Vana Testament ei tegele siiski selliste teoreetiliste probleemidega. Inimene on siin lihtsalt Jumala kingitus kogu loodule. Ta ei „alista" maad selle väljakurnamiseks, vaid muudab selle viljakaks. See on „mehe ja naise" ja kogu inimkonna ülesanne.

Kui kreeka jumalad, nagu Zeus, kadestasid, et inimene oli varastanud neilt tule, siis Piibli Jumal annab inimesele vabad käed, kuid ootab talt vastutust nii tegudes kui tegematajätmistes. Inimese valitsuse piir on ta ise. Tema enda üle ei tohiks miski ega keegi peale Looja enda valitseda. Just selle tõttu peaks ta isegi oma vaenlasi armastama, „et te saaksite oma taevase Isa lasteks... Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!" (Mt 5:45–48).

Viimses ja kõikehaaravas tähenduses on Jumala kujuks Kristus (2Kr 4:4; Kl 1:15; Hb 1:3), sest inimese jumalanäolisus on rikutud ning murtud ja vajab tervendamist. „Te olete seljast võtnud vana inimese tema tegudega ja olete rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt" (Kl 3:9–10; Ef 4:24; 2Kr 4:4).

KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Miks lõi Jumal inimese kuuendal päeval koos kõigi loomadega?
• Millise ülesande andis Jumal inimesele?
• Kuidas on inimene seda ülesannet läbi ajaloo täitnud?
• Mis tähendus on inimese loomisel „meheks ja naiseks"?
• Miks ei tohi ükski loodud olend ega nähtus inimest valitseda?
• Milliseid võõraid valitsejaid kohtame oma elus?
• Miks on inimese elu puutumatu?