Asjalik vabadus ja erinevuste austamine

01/2016 17 veejooja0

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

KAHEKSAKÜMNE KAHEKSAS TUND

„Kes sööb kõike, ärgu pangu halvaks seda, kes ei söö … Mõni jälle hindab ühte päeva muudest paremaks, ent teine hindab kõiki päevi ühesuguseks … Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? (Rm 14; 1Kr 8 ja 10:23–35).

Ligimesearmastus ei saa seisneda pidevas teiste eludes urgitsemises, see eeldab oma ligimese tunnustamist sellisena, nagu ta on.

Pauluse juhistele Rooma kirja 14. peatükis eelnes Korintose kirja lihtne seletus „Kõike, mida lihaturul müüakse, sööge, ja ärge hakake kõhklema sisetunde pärast” (1Kr 10:25). Samas aga peaksime olema võimelised teatud söökidest ka loobuma, kui lauakaaslased neist oma põhimõtete tõttu keelduvad. Paulus ise on sedalaadi kultuslikest eeskirjadest söökide ja jookide osas loobunud (Rm 14:17). Ta leiab, et Jumala riik ei seisne söömise ja joomise eeskirjades. Nii on ta ebausklikest hirmudest vabanenud elukorralduse pooldaja. Vaimulikuks vundamendiks selles küsimuses oli tema jaoks usk, et on olemas vaid üks Jumal ja seega on teistesse jumalatesse ja nendega seotud elukondlikesse korraldustesse uskumine mõttetu (1Kr 8:4jj). Rooma kirjas ütleb ta sedasama positiivselt, et usk Jumala valitsusse Jeesuses Kristuses näeb kõike, mis on loodud, inimest teenimas. „Ma tean ja olen veendunud Issandas Jeesuses, et miski pole ebapuhas iseenesest, vaid on keelatud üksnes sellele, kes arvab midagi keelatu olevat – sellele on see keelatud“ (Rm 14:14; vrd Mt 15:11).

Kuid apostel Paulus näeb seda probleemi veelgi üldisemalt. Iga inimene on ainulaadne ja kui tema teenimisviis Jumala riigis peaks näima kellelegi isegi võõrastavana, annab tema ise aru Jumala ees. „Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma“ (Rm14:12). Nii peab Paulus ka ühe koguduse sees võimalikuks erinevusi kommetes ja tavades. Ligimesearmastus ei saa seisneda pidevas teiste eludes urgitsemises, see eeldab oma ligimese tunnustamist sellisena, nagu ta on. Kristlikus koguduses ei pea kõik olema ühesugused (näiteks taimetoitlased ehk veganid). Igast tõelisest veendumusest tuleks lugu pidada. „Igaüks olgu oma mõtlemises kindel!“ (Rm 14:5).

Tõeliselt ebatavaline on selles hoiakus südametunnistuse vabastamine kultuslikest eeskirjadest ja tavadest, säilitades seejuures lugupidamise ja väärika suhtumise ligimesse.
Praktikas võib see tähendada erinevate seisukohtade kokkupõrget: „Sa ehk ütled: „Mispärast peab nüüd teise sisetunne minu vabaduse suhtes olema määrav?““ (1Kr 10:29). Selliste olukordade lahendamine eeldab kahte kriteeriumit: teema asjalikku käsitlust ja konkreetse inimese seisukohast lugupidamist. Tegemist on muuseas samade kriteeriumidega, mida me vajame kristlastena ühiskondliku elukorralduse käsitlemisel. Ühes ja samas eluvaldkonnas võib kasutada kahte erinevat kriteeriumit. Ma arvestan lugupidavalt ümbritsevate inimestega, kuid arvestan ka tegelike asjaoludega.

Apostel Pauluse jaoks on oluline, et sellised konfliktsed olukorrad avavad meile selgemini meie usu aluse. „Aga kõik, mis ei tule usust, on patt“ (Rm 14:23). Põrkudes kokku teistsuguse elulaadiga, peame endaltki küsima: kas meie elame oma elu harjumuspäraselt ja seltskonna mõjul või ausas ja siiras usus Jumala tahet otsides? „Õnnis on see, kes enda üle kohut ei mõista selles, mis ta leiab õige olevat“ (Rm 14:22). „Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. Sest kes sel kombel teenib Kristust, see on Jumalale meelepärane ja tunnustatud inimeste poolt“ (Rm 14:17–18).

KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Milliseid konflikte söömise ja joomise küsimuses tuli ette apostel Pauluse ajal?
Kuivõrd on ebajumalatele pühendatud ohvriliha küsimus kaasajal aktuaalne?
Milliseid erinevaid käsitlusi söökide ja jookide kohta leiame tänapäeva koguduses?
Kas meil on tulnud ette südametunnistuse konflikte?
Kas me oleme süüdistanud teisi usklikke söögi ja joogi küsimustes?
Kuidas käituda, kui koguduses on neis küsimustes erinevaid arvamusi?
Milliseid kriteeriume tuleks oma otsustes arvestada?