Jumala kogudus – lepituse vili

09/2016 16 tammo joosep

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

SAJA ESIMENE TUND

„Teie olite tol ajal ilma Kristuseta, kaugel eemal Iisraeli kodakondsuse õigusest ja võõrad tõotuselepingule, teil ei olnud lootust ega Jumalat siin maailmas. Nüüd aga Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi. Sest tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu – oma ihu kaudu … Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed…” (Ef 2:12–22).

Kristlikus koguduses öeldakse ei inimeste- ja rassidevahelistele ületamatutena tundunud vastuoludele.

Kristuse kogudus ületas algusest peale rahvuste piire. Samas peame Uut Testamenti lugedes tõdema, et juudikristlased olid sellise kultuurilisi ja rahvuslikke piire ületava leviku vastu. See kutsus omakorda esile paganakristlaste vastureaktsiooni. Kes või mis suudaks seda konflikti ületada? Kas mingi loogiline õpetuslik süntees? Ei. Lahendus tuleb ülevalt.

Sellepärast apostel Paulus tuletabki paganakristlastele meelde, et nad on tõelist Jumalat ja õndsust õppinud tundma tänu Jeesuse Kristuse ohvrile. Tänu sellele saavad nad osa Iisraelile antud tõotustest. Võimalik, et paganakristlased kippusid unustama oma vaimseid juuri. Mõned neist suhtusid nendesse isegi „kõrgilt”. Paulus ütleb neile: „Tuletage meelde, et teie … olite loomu poolest paganad…” (s 11). Kuid tänu Jeesuse Kristuse ohvrisurmale on nii paganad kui juudid leidnud osaduse Jumala ja üksteisega.

Ajaloo suurim vastuolu – Jumalast valitute ja ülejäänute vahel – on ületatud. „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata uus on sündinud” (2Kr 5:17). Käskude „vahesein”, mis neid lahutas ja vastastikust viha põhjustas, on kõrvaldatud. Nii sündis Jeesuse surma läbi uus inimkond, uus inimene (= uus Aadam), Kristuse ihu, juutidest ja paganatest koosnev kogudus. „Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile…” (s 17).

Kaugelolijatest on saanud nüüd täisõiguslikud Jumala rahva liikmed ja kaaskodanikud ja „Jumala kodakondsed” Kristuse poolt ehitatud hoones. Selle hoone vundamendiks on apostellik ja prohvetlik sõnum Kristusest. Kristus ise on selle hoone nurgakivi ja päiskivi, mis kogu hoone koos hoiab. Just selliselt ehitatuna on kogudus tõeline Jumala tempel, kus Jumala Vaim elab (vrd 1Kr 3:16j; 2Kr 6:16).
Kui algkristlus koges vastuolu kahe grupi – juutide ja paganate – vahel, siis hilisem ajalugu näitas, et sõnum Kristuse lepitavast ohvrist oli võimeline ühendama ka teisi Vahemere-äärseid rahvaid. Nii ei olnud Pauluse misjon lihtsalt ristiusu kvantitatiivne levik, vaid hüpe uutesse, rahvaste ja rasside vahelistesse suhetesse. Nii omandas evangeeliumi kuulutus „kosmilise” mõjuga sündmuse iseloomu.
Jumal on pannud Kristuse „...kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul” (Ef 1:21; vt Kl 1:20j). Kristlikus koguduses öeldakse ei inimeste- ja rassidevahelistele ületamatutena tundunud vastuoludele. Just need bioloogiliselt, kultuuriliselt või ka teoloogiliselt kirjeldatavad vastuolud kõnelevad Kristuses lepitatute elus võidust selle maailma kaoseliste algjõudude üle. Siin ei kõnelda lihtsalt poliitiliste ja religioossete vastuolude ületamisest, vaid rahust Kristuses, mis on ülem kui inimeste mõistus.

KÜSIMUSED VESTLUSEKS
Millistest vastuoludest apostel Paulus loetud sõnas kõneleb?
Millises vormis kogeme kaasajal juutide- ja kristlastevahelisi vastuolusid?
Kas kaasaja kogudustes on ka teistsuguseid rahvuslikke ja kultuurilisi vastuolusid?
Milles need vastuolud väljenduvad?
Mis tähendus on Jeesuse Kristuse lunastusel ja lepitaval ohvril sellistes konfliktides?
Mis on Jumala koguduse aluseks?
Kes ehitab Jumala kogudust?
Kuidas neid konflikte koguduses lahendada?
Kas Jumala kogudusel on ka ühiskonnas ühendav toime?