Piibel kodugrupis IX: Jaakob – iseenese õnnesepp?

05/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

„Aga Jaakob ütles: "Enne müü mulle oma esmasünniõigus!"... Siis ütles Jaakob: "Vannu mulle enne!" Ja ta vandus temale ning müüs oma esmasünniõiguse Jaakobile. Ja Jaakob andis Eesavile leiba ja läätseleent; ja tema sõi ja jõi, tõusis üles ja läks ära. Nii vähe hoolis Eesav esmasünniõigusest... Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid seda mööda üles ja alla. Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: ... Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud...." (1Ms 25 – 28)

.

Esmasünniõigus

Jaakob on põgenemas oma venna Eesavi kättemaksu eest. Kõik oli saanud alguse esmasünniõigusest. Esmasündinud poeg pidi saama päranduseks topeltosa kõigest, mida isa omas. "Andes temale kaks osa kõigest, mis tal on olemas, sest too on tema mehejõu esimene vili; tolle päralt on esmasünniõigus." (5Ms 21:17). Ei tohi unustada, et Vana Testamendi ajastu kujutlused Jumala õnnistusest kattusid põhiliselt laste, karjade ja maaomandiga seotud rikkustega. Eesav müüs oma esmasünniõiguse läätseleeme eest Jaakobile maha. Uues Testamendis leiame selle kohta Heebrea kirja autori hinnangu: "Taotlege rahu kõigiga ja pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat, ja valvake, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et mingi kibe juur üles kasvades ei tooks tüli ning paljud selle läbi ei rüvetuks, et keegi ei oleks hooraja ega ka kõlvatu nagu Eesav, kes üheainsa kõhutäie eest andis käest oma esmasünniõiguse." (Hb 12:16)

 

Jaakob sepitseb õnne

Jaakobi kohta aga võinuks öelda koos Heinrich Heinega: „Õnne tähed asuvad meis enestes." Ta oli õnnistuse ja sellega seotud õnne nimel valmis võitlema. Kuid oma ema Rebeka nõuandel ületas ta lubatu piirid ja pettis oma isa Iisakit. Jaakobi igatsused on õilsad, kuid vahendid halvad. Tagajärjeks on venna viha ja põgenemine. Venna õnnistuse vargus paneb ta ühele pulgale Kainiga, kes ka oli sunnitud põgenema. Kuid just põgeniku „piirisituatsioonis" saab ta unes Jumalalt tõelise õnnistuse tõotuse. Me ei tohiks „taeva redelist" luua mingit romantilist kujutlust. Siin annab Jumal oma tõotuse mehele, kes esmasünniõiguse ja sellega seotud välise õnne nimel on patustanud isa ja venna vastu. See ei ole võrreldav Jumala tõotusega, olla ligi väetitele ja hüljatutele, nagu me seda Uues Testamendis sageli kohtame.

 

Tõotus koos tingimusega

Jaakob annab tõotuse: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba ja süüa ja riideid selga ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks... Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist." Selline tõotus moodustab tähelepanuväärse kontrapunkti Abrahami tingimusteta kuulekusele (1Ms 22:20-22). Selline hoiak vastab ennemini jõukamatesse kihtidesse kuuluvate inimeste hoiakutele elu murdepunktides. See on tüüpiline tõotav vagadus. Inimene annab tõotuse, kuid lisab sellele oma tingimused. See tingimuslik „kui" näitab, et me kõik lähtume kuidagi oma loomupärasest jumalakäsitlusest.

 

Jumal õnnistab Jaakobit

Jumal ei tõuka meid sellepärast veel kõrvale. Ta sekkub ise ja lammutab aja möödudes meie naiivsed kujutlused sellest, millised peaksid olema meie õnne eeldused. Alles pärast kõiki elu keerdkäike ja võitlusi saab Jaakob uuesti käsu tulla Peetelisse tagasi ja ta täidabki oma ahastuse tunnil antud tõotuse: „Ja Jaakob ütles oma perele ja kõigile, kes olid koos temaga: "Kõrvaldage võõrad jumalad, kes teie keskel on, ja puhastage endid ning vahetage riided! Ja me võtame kätte ning läheme üles Peetelisse ja teeme sinna altari Jumalale, kes mind kuulis mu ahastuse ajal ja oli minuga teel, mida käisin."" (1Ms 35:2-3) Jumala vastus on: "Mina olen Kõigeväeline Jumal. Ole viljakas ja paljune! Sinust saab rahvas, jah, rahvaste hulk, ja sinu niudeist tulevad kuningad. Ja maa, mille ma andsin Aabrahamile ja Iisakile, ma annan sinule; ka sinu soole pärast sind ma annan selle maa." (1Ms 35:11-12)

 

KÜSIMUSED VESTLUSEKS:

  1. Millised on meie kujutlused õnneliku elu välistest tingimustest?
  2. Kas Jumal aktsepteerib meie õnnekujutlusi?
  3. Kas me peaksime Jumalale midagi tõotama?
  4. Kas me võime Jumalale tingimusi seada?
  5. Mis on vajalik, et me saaksime õnnelikuks?