Piibel kodugrupis XX: Elu mõte ja „tühisuste tühisus“

11/2012 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

16 tammo joosep„Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine. Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu." (Kg 1:17-18)

Kuulus leiutaja Thomas Alva Edison on öelnud: „Selleks, et kõike seda saavutada, mis väärt, on vaja kolme tähtsat asja – rasket tööd, püsivust ja tervet inimmõistust." Koguja nii optimistlik ei ole.
Tema kõneleb lähtuvalt rikka valitseja, „Jeruusalemma kuninga" (1:12), elukogemustest. Ta leiab, et nii tarkus kui töö osutuvad lõppude lõpuks „tühisuste tühisuseks".

Meie tööle annab mõtte mitte töö ise, vaid see, mille nimel ja kelle auks me tööd teeme.

.


Koguja leiab, et mitte ainult maailmas toimuv, vaid ka selle üle mõtisklemine on „vaimunärimine". Kuid ta ei taha sellega väljendada lihtsalt Sokratese mõtet: „Ma tean, et ma midagi ei tea." Ta näeb targa ja rumala erinevuse suhtelisust. Nii targa kui rumala elul on oma hind. Kas seda hinda tasub maksta? Kas ei ole parem oma hingerahu leida kõigest distantseerunud skeptitsismis? Koguja ei ole skeptik hilisantiikses tähenduses. Ta leiab, et elu mõte ja õnn peitub elu elementaarsetes avaldustes. „Vaata, mida ma olen näinud olevat hea ja ilus: süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast, millega keegi ennast vaevab päikese all oma üürikesil elupäevil, mis Jumal temale on andnud – sest see on tema osa. Seegi on Jumala and, kui Jumal annab mõnele inimesele rikkust ja vara ning lubab tal seda nautida, sellest oma osa võtta ja rõõmus olla oma vaeva viljast." (Kg 5:17-18)
Martin Luther näeb Koguja eluhoiakus eelkõige tröösti. Sest see, kes astub välja nõrgemate poolel, märkab, kui küsitav on nn „vaimu aristokraatia". Apostel Paulus ütleb Jumalast: „Ma hävitan tarkade tarkuse ja teen olematuks mõistlike mõistuse." (1Kr 1:19) See, mis kõlab Koguja suus resignatsioonina, ei ole Pauluse meelest mitte mõttetus, vaid muredest vabanemine. „Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab." (Rm 9:16)
Kuid milline koht meie elus on siis igapäevasel tööl ja vaevanägemisel? „Aga kui ma vaatasin kõiki oma tegusid, mis mu käed olid teinud, ja vaeva, mida ma neid tehes olen näinud, vaata, siis oli see kõik tühi töö ja vaimunärimine. Millestki pole kasu päikese all." (Kg 2:11) „Kogu inimese vaev on ta oma suu tarvis, ja ometi ei saa isu täis!" (Kg 6:7) Tammsaarelik „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus" võib osutuda elu kaduvuse valguses „tühjaks tööks ja vaimunärimiseks".
Alles Jeesuse Kristuse sõnum rikkale noormehele: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule, järgne mulle!" (Mk 10:21) aitab ületada „tühisuste tühisuse" tunnet keset maise elu rikkusi. Võrreldes Jumala tööga: „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea" (1Ms 1:31) on inimeste töö nagu paroodia. Niisiis inimese ja Jumala töö vahel on suur vahe. Inimlik töö iseenesest ei mõtesta meie elu, küll aga Jumalast juhitud ja õnnistatud töö. Hiliskeskaegne benediktiinlaste kloostritest pärit põhimõte: Ora, et labora! (Palveta ja tööta!) on tänini aktuaalne. Kuid sellele lisandus tõotus: Deus adest sine mora (Jumal on siin ja aitab viibimata). „Sest kes võiks süüa ja juua ilma temata? Sest tema annab inimesele, kes temale meeldib, tarkust ja tunnetust ning rõõmu." (Kg 2:25-26a)
Antoine de Saint-Exupéry on öelnud: "Kui sa tahad ehitada laeva, siis ära hakka tööd jagama, käske andma ning kamandama mehi puid korjama. Hoopiski õpeta neid ihkama seda vägevat ja lõputut merd." Meie tööle annab mõtte mitte töö ise, vaid see, mille nimel ja kelle auks me tööd teeme. Apostel Paulus ütleb: „Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele." (Kl 3:23)
„Ongi ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kogu oma vaevast." (Kg 3:13) Lõpuks leiavad Jumala juures elu mõtte ka lapsed, puudega inimesed ja vanurid, kes ei saa enam töötada.

KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
1. Miks vahel tundub kogu elu „tühisuste tühisusena"?
2. Kas õppimine võib anda elule mõtte?
3. Kas töö annab elule mõtte?
4. Kui tarkus ja töö ei anna elule mõtet, mis jääb siis üle?
5. Kuidas saab Jumal anda meie tööle ja õpingutele mõtte ja tähenduse?
6. Kuidas peaks kristlane suhtuma „lihtsatesse rõõmudesse"?
7. Kuidas leiavad elu mõtte need, kes ei tööta?