Perekond – kas viimane vaat(l)us?

03/2013 22 varro vooglaid-1
Varro Vooglaidu intervjueeris Kerli Indermitte

Ühel pühapäeval kirikusse astudes märkasin laual ümbrikke, millel oli kiri PEREKOND ja stiliseeritud pildike traditsioonilisest perest – isa, ema ja kaks last. Ümbrikut avades mõistsin peagi: selleks, et niisugune pilt perekonnast meie maal püsima jääks, tuleb selle eest üheskoos seista.
Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tegutseb alates 2012. aastast. Teekäija lugeja jaoks seostub selle tegevus ehk esmalt paljudes kogudustes jagatud võimalusega, anda oma allkiri kavandatava kooseluseaduse vastu ja veel sündimata laste elude poolt.

Ühiskonna alustalaks on elukestvale abielule toetuv perekond kui mehe ja naise vahelise armastuse ning nende ühendusest sündivate laste kasvamise loomulik keskkond.

Kuidas sihtasutus alguse sai ja mis on selle eesmärk?

Sihtasutuse loomine oli loogiliseks jätkuks ühe väiksema inimhulga viimase 7-8 aasta püüdlustele kaitsta ja edendada Eestis kristlikku kultuuri. Siis rajasime Elukultuuri Instituudi, mis on andnud välja terve rea elukultuuri- ja aborditemaatikaga seonduvaid raamatuid. Et jagada rohkem informatsiooni inimese sünnieelse elu ja abordi kohta, lõime portaali abort.ee ja asutasime portaali De Civitate (decivitate.ee), mille eesmärgiks on suunata eesti avalikku arvamust kristlike tõekspidamiste suurema väärtustamise poole ja osaleda ühiskondlikus diskussioonis.
Ometi sai üha selgemaks, et sellest, kui teeme natuke siin ja natuke seal, ei piisa. Kuna sekulaarse ideoloogia pealetung toimub süstematiseeritult, organiseeritult ja hästi rahastatult, peame oma maailmavaateliste põhimõtete kaitsmiseks sellele järjepidevalt vastu seisma. Selleks lõime sihtasutuse, mille eesmärgiks on kaitsta kristlikule õpetusele tuginedes perekonda, moraaliseadust, inimväärikust ja -õigusi, omandit austavat traditsioonilist ühiskonnakorraldust ja Euroopa kultuuripärandit kõigis ühiskonnaelu valdkondades.
Inimühiskonna üheks alustalaks on elukestvale abielule toetuv perekond kui mehe ja naise vahelise armastuse ning nende ühendusest sündivate laste kasvamise loomulik keskkond. Meie peamine püüdlus ongi perekonna kaitsmine selle jätkuva lagundamise eest. Soovime, et meie sihtasutus saaks ühiskondlikus diskussioonis esindada kõiki kristlasi ja teisi loomuliku kõlbelise tunnetusega inimesi, konfessionaalseid piire ületavate baasveendumuste alusel.

Millega sihtasutus hetkel tegeleb?

Sihtasutuse algatusel toimub praegu kaks kampaaniat:
Esimene neist püüab koondada üldrahvalikku toetust perekonnale ja väljendada vastuseisu taotlustele perekonna institutsioon seadustesse ümber kirjutada viisil, mis hõlmaks perekonna mõistesse ka homoseksuaalsed suhted. Meie ühiskond tervikuna on hakanud minetama arusaamist sellest, mis üldse on perekond, mis on abielu ja mis on armastus. Kampaania keskmes on petitsioon: Olen vastu samasooliste isikute kooselu tunnustamisele perekonnana ja sellisele kooselule õigusliku staatuse andmisele mistahes vormis, kaasa arvatud kavandatavale 'Kooseluseadusele'.
• Petitsioonile saab toetust avaldada aadressil saptk.ee/petitsioon.

Kristlik elu nõuab selgelt vahetegemist sellel, mis on hea, õiglane, ilus ja tõene ning mis on halb, ebaõiglane, vale ja kuri.

Kampaaniaga „Üks meie seast" soovime juhtida ühiskonna tähelepanu sündimata inimeste eluõiguse kaitse probleemile, kogudes allkirju valikabordi riikliku rahastamise lõpetamiseks. Alates 1955. aastast on Eestis abordi ohvriks langenud enam kui 1,5 miljonit inimest. Vabariigi Valitsus rahastab Haigekassa eelarvest kõiki aborte, olenemata nende põhjusest, justkui rasedus oleks haigus, mida tuleb abordi abil maksumaksjate raha eest ravida. See kõik leiab aset olukorras, kus meie rahvas on väljasuremise kursil, kuna meile ei sünni piisavalt lapsi. Iga inimene väärib õigust elada ja mitte kellelgi ei ole vabadust võtta süütutelt lastelt elu. Kampaaniat toetavad üksmeelselt kõik Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvad usuühendused ning kampaania materjalid ja allkirjalehed on praegu rohkem kui kahesajas pühakojas üle Eesti.
• Kampaaniale saab toetust avaldada aadressil: www.yksmeieseast.ee.
Kõik kogutud allkirjad anname Riigikogule üle emadepäeval, 12. mail. Me esitame allkirjad koos sõnumiga, et inimesi, kes peavad kristlikke väärtusi kalliks ega nõustu nende asendamisega uute sekulaarsete põhimõtetega, on endiselt väga palju. Seepärast on oluline, et need inimesed koonduksid ja teeksid üheskoos kristlike väärtuste kaitseks oma hääle kuuldavaks.

09 fig4Miks selline nimi: "Perekonna ja Traditsiooni kaitseks?"

Me elame perioodil, kus suuremad võitlused ühiskonnas ja kultuuris ei leia aset mitte niivõrd relvastatud konfliktide näol, vaid pigem kultuurisõja tähenduses. Võitlus käib selle üle, millistest ideedest, maailmavaatest ja tõekspidamistest juhindudes ühiskonda kujundatakse. Just selline ideedevaheline võitlus toimub praegu kogu maailmas. Me seisame silmitsi agressiivse sekularistliku ideoloogia pealetungiga, mis püüab ühiskonda ümber kujundada, lähtuvalt materialistlikest arusaamadest.
Tegelikult on väga palju inimesi, kes tahaksid seista nende väärtuste eest, mida oleme oma esivanematelt pärinud ja millele meie ühiskond on traditsiooniliselt üles ehitatud. Aga kuna meedia neid seisukohti, mille eest me kristlastena seisame, üldjuhul ei kajasta või kajastab kõverpeeglis, võib tekkida mulje, et mitte keegi ei pea neist enam lugu.

Meie sihtasutuse peamine eesmärk ongi koondada kõigi nende inimeste hääl, kes jagavad kristlikke väärtusi ning kannavad traditsioonilist maailmapilti ja elukäsitlust. Sihtasutus on loodud perekonna ja traditsiooni kaitseks, igasuguse terve mõistuse ja loomuliku kõlbelise tunnetuse kaitseks.
Näiteks praegu kujundatakse jõuliselt arusaama, et kõige suurem väärtus on sallivus, tolerantsus – kellelegi ei tohi öelda, et ta arvab või teeb midagi valesti. See ei ole kristlik printsiip ja me ei saa jaatada suhtumist, et me peame sallima absoluutselt kõike, kuigi sellist ideoloogilist veendumust surutakse meile pidevalt peale.
Kristlik printsiip on: armasta patustajat, aga vihka pattu. Seega nõuab kristlik elu väga selgelt vahetegemist sellel, mis on hea, õiglane, ilus ja tõene ning mis on halb, ebaõiglane, vale ja kuri. Kui sinu ligimene teeb midagi, mis on sügavalt vale, siis armastus ei tähenda seda, et sa patsutad talle õlale, öeldes: tubli, tubli, võib-olla mina teeksin teistmoodi, aga eks see on sinu valik. Kui inimene patustab, lõhub ta iseennast Jumala silmis. Ta seab ohtu iseenda igavikulise saatuse. Kui me tõesti inimest armastame, peaksime talle ütlema, et see, mida ta teeb, ei ole õige, ning aitama tal õigele teele tagasi tulla.

Kristus ei jätnud ütlemata ega tegemata seda, mis oli õige, ka siis, kui see oli ebamugav või põhjustas konflikte.

Mida see kaitsmine tähendab?

Kui rääkida sõjalistes terminites, peame esmalt suutma selle pealetungi peatada või vähemalt organiseerima oma vasturinde. Me tahame loomulikult aidata kristlikul kultuuril ka sisemise jõu poolest kasvada, et see mõjutaks üha suurema hulga inimeste elu. Kasutades sõna kultuur, mõtlen ma kogu ühiskondlikku eksistentsi.
Kristliku kultuuri näol on tegemist millegi elavaga – see on kogu elu hõlmav ühtne tervik, meie identiteedi alus ja kese. Me peame pingutama, et pärandada seda kultuuri ka oma lastele ja nende lastele, et kristlik eluviis, maailmatunnetus ja elamiskultuur võiks meie maal ikka püsima jääda. Meil peab olema julgust seista meile kallite põhimõtete eest. Vastasel korral ei ole midagi imestada, kui need kõrvale tõrjutakse ja öeldakse, et avalikus elus ei ole neile kohta.

Palun rääkige mõne sõnaga ka endast ja oma perekonnast.

Ma olen väga tänulik oma emale ja isale, kes on minusse süstinud austust perekonna vastu ja arusaamist sellest, kui oluline perekond on. Ma olen abielus ja mul on praegu neli last. Kui Jumal annab, siis tulevikus ehk rohkemgi. Eks me püüame oma igapäevases elus meeles pidada, mis on elus kõige olulisem – inimestevahelised suhted ja armastus, mis kõike koos hoiavad ning mille läbi me tegelikult inimestena kasvada saame. Perekond on sellepärast niivõrd oluline institutsioon, et seal on kõige lähedasemad ja sügavamas tähenduses armastavad suhted. Just perekonnas õpib inimene, et armastus ei tähenda üksnes naudinguid, vaid ennekõike vastastikust hoolimist ja enese ohverdamist kellegi teise hüvanguks, keda sa armastad. Nagu Kristus meile on oma eeskujuga õpetanud: ei ole suuremat armastust, kui see, et keegi annab oma elu teise eest. Üheks oma elust loobumise võimaluseks on teha seda lahinguväljal, aga ma arvan, et me oleme igal päeval kutsutud andma oma elu kellegi teise eest.

Mida tahaksite öelda Teekäija lugejale?

Loomulikult kutsun ma kõiki inimesi üles osalema meie kampaaniates, et nendest kujuneksid tõesti meie ühised pingutused. Aga kõige olulisem on, et me ei häbeneks olla kristlased ühiskonnas, kus me elame. Me näeme, kuidas religiooni üritatakse avalikust elust välja suruda väitega, et see on inimeste eraelu puudutav küsimus. See on selgelt antikristlik positsioon, mis on suunatud ühiskonnast kristliku kultuuri ja veendumuste väljajuurimiseks, aga me ei pea sellega nõustuma. Me oleme kristlased, kuid me oleme ka ühiskonnaliikmed ja meil on õigus täpselt samamoodi kaasa rääkida nagu kõigil teistel. Me peame julgelt seisma selle eest, et kristlikud põhimõtted oleksid väljendatud ka ühiskonnakorralduses.
Ma tahaksin inimesi üles kutsuda oma tõekspidamiste kaitseks välja astuma kõigis olukordades, kus väljendatakse meie kristlike veendumustega vastuolus olevaid seisukohti. Kui inimesed hakkavad süstemaatiliselt seisma oma tõekspidamiste eest, võib see üsna kiiresti muuta ühiskondlikku diskussiooni ja kultuurilist pilti.
Mõnikord olen kohanud kristlaste seas suhtumist, et kristlane peab ilmtingimata olema tasane ja vagur ega tohi mingil juhul konfliktidesse sattuda. Muidugi on niimoodi palju lihtsam elada, aga see ei ole tegelikult kristlik. Vaadates Kristuse eeskuju, ei jätnud ta ütlemata ega tegemata seda, mis oli õige, ka siis, kui see oli ebamugav või põhjustas konflikte. See tähendab, et meiegi võime maailmaga vastuollu sattuda. Seejuures tuleb meil kõiges püüda säilitada armastust, olgugi et maailm ei hakka meid kunagi armastama – seda on meile juba meie Õnnistegija öelnud.
Kristlane olla on suur au – me oleme Jumala lapsed, Jumala sulased, Jumala sõdurid. Jumal on meile andnud väga suure kingituse. Sellepärast peaksimegi tahtma seda mitte ainult iseendale ja oma lastele, vaid tundma apostellikku kohustust − viia seda kingitust üha enamate inimesteni, ka nendeni, kes täna veel selle väärtusest aru ei saa.
Palvetagem üheskoos, et Jumal toetaks meid ja meil kõigil õnnestuks teha asju viisil, mis teeb Jumalale au.

Aitäh nende mõtete eest, mida Te Teekäija lugejaga jagasite!