Elu kitsamatel aegadel

1/2009 Terje Roose, turundusjuht

Mõnedki meie seast vajavad alanud aastal jätkuvalt õnnistatud märkamise aega. Õnnelikud võiksid olla need kodud, kus ollakse majanduslangusest seni räsimata. Hirm koondamise, sissetulekute vähenemise ja ülejõu käivate laenumaksete ees on viinud mitmedki eesti leibkonnad ahastusse.

Kokku saab hoida seal, kus on, mida kokku hoida, raisata saab seal, kus on mida raisata.

Kuulsin supikööki külastanud noorest kenast pereemast. Selle pere esimene mure oli korterilaenu maksmine ja muud möödapääsmatud maksud. Toidule enam raha ei jätkunud ja tühi kõht oli peres igapäevane kaaslane. Olen ise suure pere ema ja tean nii tudengite, gümnaasiumi- kui ka põhikooliõpilaste rahalisi vajadusi. Kõik koolivälised huvialaringid käivituvad ainult lapsevanemate rahakoti kaudu. Oleks väga kurb, kui lapse muusika- ja kunstiharrastused või sporditreeningud peavad rahapuudusel katkema. Lapse arenguks on ka need tegevused hädavajalikud. Iga pere peab siin ise õieti otsustama, nagu otsustati ka headel aegadel, kui oli rohkem võimalusi. Tihti pole hättasattujad ise otseselt süüdi oma raskustes. Ka tubli töömees võib kaotada töö ja mitte seepärast, et ta oleks saamatu ja laisk. Lihtsalt alati ei ole töötajad süüdi ettevõtte halvas käekäigus.

Viimasel ajal võib järjest tihedamini kohata üleskutseid ja õpetussõnu kuidas säästa, kokku hoida ja toime tulla. Kokku saab hoida seal, kus on, mida kokku hoida, raisata saab seal, kus on mida raisata. Kuidagi peavad elama needki, kellel on vähe või ei ole üldse midagi.

Toime peavad tulema kõik – nii need, kes on ise süüdi oma muredes kui ka need, kes on hädas tänu üldisele depressioonile. Kel tarkust ja võimalusi, see aidaku! Kui hädaldajad hädalistest eraldatud, saavad ka aitajad palju ära teha. Kristlaste lootusrikkus aitab märgata neid, kel lootus kaduma kipub.

 

.