10/2013
Raadiosaatest Ühiskonnapeegel lühendas Margus Einlo
Baptistikoguduse liige hr Jaan Valk, tahaks rääkida teemal, millele inimene sageli ei mõtle, vähemalt rahuajal mitte. Räägime sõjast. Sinu missioonid, auaste ja kui on, siis medalid?
Mina olen vanemseersant, mul on ligi kaksteist aastat kaitseväe kogemust, enamus sellest ajast elukutseliste väeosas Scoutspataljon. Olen käinud rahuvalve missioonidel Kosovos, Iraagis ja Afganistanis.
Sa ütlesid Afganistan. Lugesin kunagi ajalehest ühe Briti sõduri mälestusi sealt. Ta ütles, et võrreldes Afganistaniga on Iraagi missioon lihtsalt jalutuskäik pargis.
See on vaatenurga küsimus. Minu teenistuse intensiivsus oli Iraagis kordades suurem kui Afganistanis. Küll aga kaotused olid seal suuremad. Seal oli vastane tunduvalt kaevamishimulisem, meeletult oli maasse kaevatud igasuguseid lõhkekehi.
Millised siis on need Talibani võitlejad, kindlasti turbaniga ...
Turban ei ole peakate, see on surilina. Kui nad hukkuvad, siis võetakse peast see riie, mees mässitakse sinna sisse ja maetakse maha. Muidugi on Talibani mehi väga raske muust rahvast eristada. Võib-olla käitumise järgi või keegi kaebas nende peale. Üldiselt nad maskeeruvad rahva hulka, mängib näiteks kitsekarjust, aga kitsed jooksevad ta eest ära. Kohe on näha, et inimene ei sobi üldisesse külapilti või keegi näitab näpuga, see mees on Taliban.
Hea küll, räägime sõjast ideoloogilise poole pealt. 80ndate Pirital oli plaanitud Olümpiamängude regatt. Tehti tohutuid ettevalmistusi ja kas on olemas suuremat läbikukkumist – lääne sportlased ei tulnudki regatile just Afganistani sõja pärast. 1979. aasta jõulude ajal võttis NSVL Poliitbüroo vastu otsuse viia väed Kabuli. Läheb mööda 10 aastat ja needsamad Olümpia boikoteerijad ründavad ise Afganistani.
Minu meelest on maailmas huvigrupid. Sõdur on majanduspoliitika tööriist. Sõdades on teised reeglid. Mina ei alusta sõdasid, mina ei ole poliitik. Moodsas sõjas kannatavad eeskätt tsiviilinimesed ja minu arust see ei ole õigustatud. Kindlasti, kui see sõjavanker on läinud veerema, siis see, mis mina lahingus teen, ei käi vastu minu südametunnistusele. Kasvõi meenutades Ristija Johannese lugu. Kui temalt küsisid sõdurid, mida nad peaksid tegema, siis oli vastus: „Ärge tehke kellelegi liiga, ärge olge väljapressijad, leppige oma palgaga!"
Kas sind ei vapusta tõsiasi, et koos ameeriklastega läksid Afganistanile kallale ka eestlased?
80ndatel oli asi lihtne. Põhja-Atlandi Liit versus Varssavi pakti maad. Kui NSVL toetas Kuubat, oli USA selle vastu, kui NSVL toetas Afganistani, oli jälle USA selle vastu. Vahepeal NSVL kadus ära ja Varssavi pakti maad muutusid iseseisvaks. Nüüd on see olukord, et huvigrupid ei sõdi enam ideoloogia pärast, vaid kõik tahavad saada naftat. Väidetavalt on Afganistanis ka maailma suurimad liitiumi varud.
Vanemseersant Jaan, sina sõdid siis liitiumi nimel, et see satuks õigetesse kätesse?
Ei, mina olin Eesti Kaitseväe sõdur ja mind koolitati seisma Isamaa vabaduse eest, mitte demokraatia aadete eest, mis tähendab, et neil on naftat vaja.
Ühesõnaga, Eesti vabadus sõltub afgaani maavaradest.
Eestil on leping NATOga, et 10 % isikkoosseisust on kogu aeg välismissioonil. Miks siis eestlased on Afganistanis? Keegi alustas seal sõda, tõenäoliselt ameeriklased mingite võltsitud põhjenduste alusel, nagu Iraagis. Selleks et üldsusele teha sõda vastuvõetavaks, tuleb lõhata paar suurhoonet ja tappa paar kolm tuhat inimest ja näidata näpuga, tema tegi, selle järel rahvas natuke nutab ja siis muutub vihaseks. Anname vaenlastele.
Sa ei ole praegu tegevteenistuses. Räägime otse. Sa viitad majanduspoliitilistele jõududele, kes on sõdade taga. Olgu siis NATO või mõni riigimees. Kas võid nimetada ka poliitikute nimesid, kes liigutavad niite.
Ei.
See oli aastal 2003, kui USA ründas Iraaki – et toetada demokraatiat. Ühendriikide riigisekretär teatas kogu maailmale, et Tikriti linnas on bakterioloogiline relv, Siberi katk vist, ja räägiti ka veel tuumarelvast. Tänaseks on selge, et see polnud tõde. Katakombides oli anumates küll mingi valge vedelik, aga see oli tavaline piim.
Poliitikud lähtuvad ju luureandmetest.
Tähendab, luurajad ei tee vahet piima ja bakterioloogilise relva vahel.
Nemad näevad mingit pilti ja siis hakkavad järeldama, kas need torud on mõeldud tuumakütuse ning tsentrifuugi valmistamiseks ja siis esitavad oma järeldused, et see võib nii olla. Pärast poliitikud teatavad tuumarelva valmistamisest Iraagis.
Kas oskad seletada, mis asi on depleted uranium?
Vaesustatud uraan.
Seoses selle luurajate tehtud veaga tahaks lisada, et igaüks on näinud netis pilte, kuidas need uraanikuulid on tsiviilelanikkonda hävitanud. Kükloobisarnaseid ühe silmaga sündinud moonutatud lapsi; oleme lugenud kiirituse mõjul katastroofiliselt kasvanud vähijuhtumite arvust Iraagis. Milline võib küll olla ühe luureorganisatsiooni poolt tehtud vea hind. Mida tunneb sõdur, kui vaatab neid tagajärgi?
Sõltub sõdurist. Meil võib sellest südamest kahju olla, aga kokkuvõttes on see mitu tuhat kilomeetrit eemal ja vaatame seda õhtul telekast, siis keerame teleka kinni, teeme endale tassitäie piparmündi teed ja joome seda meega.
Ei riigisekretär ega luuregrupp ei vastuta selle eest.
Ei, absoluutselt mitte. Miks mulle sõdurina meeldib tiimitöö? Kui midagi läheb nässu, saab süü alati kellegi teise kaela ajada.
Hea küll. Räägime rahast. Sina sõdisid palga eest. Kui suure raha eest sõdivad meie rahuvalvajad?
Sõdur saab suurusjärgus 2500 € kätte.
On mingeid soodustusi?
Jaa, tasuta puujalg, kui peaksid jäseme kaotama.
Kas oli ameeriklastega juttu, palju nemad missioonil palka saavad?
Oli küll, see teeb meele mõruks. Ajaleheht Komsomolskaja Pravda teeb kokkuvõtte Ühendriikide sõdurite palkadest ja soodustustest. Reamehe aastapalk on 17 000 dollarit, seersantidel, ohvitseril nimetamisväärselt rohkem. Peale selle igasugused soodustused, näiteks üürikompensatsioon kuni 1000 dollarit kuus, toidu kompensatsioon 300 dollarit. Lisaks lahingutegevuse koefitsient ja makstakse lisa isegi koduigatsuse eest. Ühesõnaga sõduri elu on nii hea, et sõjas enam riskida ei tahaks.
Nagu ma mainisin, olen praegu töötu ja käisin hiljuti töövestlusel ühes välismaa firmas. Seal paluti mul rääkida endast. Mina olen eeskätt professionaalne sõdur. See on nagu elustiil või meeleseisund. Igaühele ei sobi see elukutse. Ma olen lahinguväljal palju õudusi näinud, selleks peab olema närvi või mingi geen, et olla professionaalne sõdur. Jah, mulle meeldiks ju ka saada igasuguseid soodustusi, nagu ameeriklased saavad, aga ma ei kahetse midagi.
Ma imestan väga, et NATO koosseisus ja ameeriklastega koos sõdides ei saa Eesti sõdur neid benefitte (hüvesid), mida jänkid saavad. Mida toob tulevik, kas mõtled veel riskida mõnes sõjas?
Mina võiks missioonil käia küll, aga siin tekkivad käärid. Mul on perekond. Kuna ma pean ennast profiks, siis valmidus Isamaad kaitsta on ju olemas ja oskused ka, aga raha teenimiseks on aeg leida mõni sobivam viis, mis mind hoiaks rohkem pere juures.
Tuleme tagasi Afganistani ja Iraagi sõja juurde. Vaatamata väljamakstud palgale, te ju ei tulnud võiduga. On sellel sinu jaoks vahet?
See on jälle vaatenurga küsimus, kuidas sellesse suhtuda. Minu viimasel meremissioonil ütlesid sakslased, et sul on siin kindlasti igav vahtida, oled käinud igasugustes põnevates kohtades. Vastasin, et elukutselise jalaväelasena vaatan ma asjale niimoodi: kui on igav, järelikult ohutu. Kui ma tulen eluga tagasi, vaatamata et seal ei olnud mingit suurt võitu, mille kohal lipuga lehvitada – minu kui sõduri jaoks polegi see nii oluline. Mulle on tähtsam see, et jõudsin ühes tükis koju tagasi.
Seda tahakski sulle meie jutuajamise lõpetuseks soovida, et sa jõuaksid Jumala abiga alati ühes tükis koju tagasi. Aitäh selle raske ja põneva vestluse eest!
