Hoolime ja aitame – „Sõbra käsi“ ja “Sõbralt sõbrale”

03/2015 23 klaas vett
Piret Tenno, Kuressaare Siioni kogudus

Selles maailmas märkame enda ümber inimesi, kes on oma eluga hädas. Abi võime osutada võimalusel ise, aga selle puudumisel on hea juhatada neid sinna, kust abi võib leida.

Olen lihtne kristlane, Siioni koguduse liige ja Jumala juhtimisel sattunud tööle Kuressaare Linnavalitsuse sotsiaalosakonda. Usun, et Jumalal oli ka selleks oma plaan ja mõte. Oma ameti tõttu tuleb mul igapäevaselt puutuda kokku inimestega, kellel ei lähe siin elus kuigi hästi. Just seetõttu vajavad nad tuge ja toetust, et sellest olukorrast välja tulla.

Aasta tagasi külastas Siioni kogudust kaupluseketi „Sõbralt sõbrale" turundus- ja arendusjuht Henri Lehtsaar ning tutvustas Saaremaa kogudustele võimalust saada abi neile, kellele seda kõige enam vaja on.

See pakkumine tuli kui taevakingitus, mida oleme selle aasta jooksul tõdenud kogu sotsiaalosakonnaga. Tihti seisame oma töös silmitsi olukordadega, kus näeme, et pere või inimene on hädas, aga meie võimalused on piiratud ja pakutavast abist paraku lahenduseks ei piisa. Nii olen mõnelgi korral võtnud südame rindu ja saatnud abipalve „Sõbra käe" ja „Sõbralt sõbrale" poole teele. Seni on need kõik saanud positiivse lahenduse.

Üks keerulisemaid lugusid, millele veel lõplikku lahendust pole, on üksikemast, kes on sunnitud elama oma lastest lahus, kuna nende kodu ei ole siiani saanud sellisesse korda, et ema oma lastega saaks koju kolida. Lapsed elavad haige vanaema juures. Ema on oma elus pidanud palju kannatama. Viimastel aegadel olen leidnud ta tihti murede koorma all looka vajununa, kuna mitmed tema ettevõtmised koduremondiga on ebaõnnestunud ja laste kojutoomine tundub juba kättesaamatu unistusena. „Sõbra käsi" ja „Sõbralt sõbrale" aitasid tasuda tema kommunaalarveid, kuna raha, mida naine ise teenis, kulus põhiliselt ehitusmaterjalile. Sotsiaalosakond toetas vannitoa remonti rahaga, kuid ebaõnnestunud ehitusmehe valik tõi kaasa oodatust suuremad kulutused ja töö lõplik valmimine lükkus järjekordselt edasi. Nii istub ema üksinda oma koduseinte vahel ehitusmaterjalide otsas ja ootab, et see õnnetu elu lihtsalt lõpeks. Kuid ometi on keegi seal ülal viinud tema mõtted lastele ja sellele, et ta ei ole üksi oma ahastuses. Tema ümber on veel inimesi, kes tahavad teda aidata ja talle nõu ning abi anda. Ema võitleb oma lastega kokkusaamise nimel, ta rügab mitmel kohal tööd teha, et saada vajalik raha kokku remondi lõpuleviimiseks. Ta on korduvalt öelnud, et ta tervis hakkab üles ütlema. Samas ei saa ta arsti vastuvõtule minna, kuna puudub ravikindlustus. Käsunduslepinguga töökoht ei taga ravikindlustust ja juhuotsad samuti mitte. Töötukassas ta end arvele võtta ei saa, kuna käsundusleping on olemas. Nii ongi „nokk kinni, saba lahti" olukord.

Oleme siiski optimistlikud ja loodame, et peagi saab pere kokku kolida ja õnnelikult oma eluga jätkata!
Olen siiralt õnnelik ja Jumalale tänulik, et „Sõbra käsi" ja „Sõbralt sõbrale" on ellu kutsutud ja oma abikäe välja sirutanud. Nendelt oleme saanud reaalset abi abivajajate murede lahendamiseks.

Lõpetaksin Pauluse kirjutatud sõnadega: „Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!" (Gl 6:10).

Julgustan meid kõiki märkama nõrgemaid, hoolima neist – ja tuleme neile appi kas või abi küsimisel, kui me muul moel aidata ei saa!