Jõulupakid jõudsid Jordaaniasse

04/2015 27 toap6randal-1
Peteris Eisans, Läti baptistiliit
Fotod: Zvaigzne Austrumos

Läti baptistiliidu „Koidutähe" esimene faas kogus Süüria ja Iraagi põgenike lastele Jordaanias jõulukingitusi ning 3500 eurot talvevarustuse ostmiseks. Projekti toetati ka eesti kogudustes. Merekonteiner saabus jaanuari lõpus Aqabasse, kus see takerdus sadamatööliste streigi tõttu, kuid jõudis pealinna Ammani veebruaris – kõik 3550 kingakarpi olid terved! Abi üleandmisel elasime lihtsas korteris, kus meie hingeõhk oli nähtav ja temperatuur nagu väljaski, +3 kraadi. Oli õige otsus, mitte osta tekke Riiast, kust me poleks osanud osta nii pakse ja sooje tekke nagu seal vaja.

Enamus põgenikke olid tulnud neli aastat tagasi Süürias alanud kodusõja ja hiljuti Iraagis ägenenud ISISe religioosse genotsiidi eest. Paljude kodud olid puruks pommitatud. Jordaanias pole neil luba töötada. ÜRO annab igale registreeritud põgenikule 50 dinaari (u 65 euro) väärtuses toidutalonge kuus. Sageli on nad sunnitud need elamiskoha rentimiseks maha müüma. Nende lapsed ei saa minna kooli, vaid on kogu aeg kodus. Jordaanlased, süürlased ja iraaklased räägivad araabia keelt, kuid see ei tähenda, et kohalikud rõõmustaks nii suure põgenike hulga üle (ligi miljon). 27 pakiootel

Me ei pääsenud põgenike laagrisse, mis oleks nõudnud spetsiaalseid passe, kuid võisime külastada põgenike peresid Ammanis.

Esimeses kodus elas süüria pere. Meid kutsuti sisse. Kuna olime kaugelt, öeldi: „Minu kodu on sinu kodu." Saime südames aru, et need polnud vaid sõnad. Tagaruumis elati. Keskel seisis propaaniga töötav küttekeha. Pere istus vaibal ja sõi (ilmselt vähest) hommikusööki ning kutsus meidki osalema. Oli hea, et me ei tulnud tühjade kätega, vaid saime tuua tekke ja süüa.

Järgmises peres oli lapsi, sinna viisime siis ka kingakarbid. Seal elati rohkem nagu keldris. Taas oli keskel propaanküte, aga kuna hoonel olid praod, siis see palju ei mõjunud. Seal külmetusin ka mina ja imestasin, kuidas nende lapsed ei haigestu? Pereisa oli jutukas. Kuna ta kuulus kristlikku vähemusse, rünnati teda suvel ja lohistati linna taha surema. Teadvusele tulles õnnestus tal roomata peateeni, kust ta leiti ja toimetati haiglasse. Armid ta kehal olid suured. ISISe sissetung sundis teda põgenema.

Järgmises peres said kaks poissi kingitusi. Isal olid pisarad silmis. Aasta tagasi oli tal maja ja töö ning perel sissetulek. Nüüd polnud tal oma lastele isegi mänguasju.

Nende külastuste ajal ma tajusin, mida tähendas neile inimestele teadmine, et nad pole unustatud. 27 pakipoisid

Neil päevil oli Jordaania leinas, sest ISIS oli hukanud ühe nende piloodi. Ka on ISISe pooldajad hakanud Jordaanias aktiviseeruma. Meie sealoleku ajal sai üks välismaalasest kaastööline ähvardusi enda ja oma perekonna suhtes. Ta viidi teise piirkonda ja informeeriti julgeolekuteenistust. Põgenike abistamistöö juht Haitam ütles, et neid asju võetakse väga tõsiselt. Samas ütles üks ameeriklane, et ta ei lähe kirikusse pühapäevaõhtusele jumalateenistusele, sest see pole ohtlik mitte üksnes talle, vaid tervele kogudusele.

Vähem kui nädal möödus kiiresti, lennuväljale sõidu ajal hakkas sadama lund. Lennukis mõtlesin kogetule. Kingipakid andsid põgenikele lootust. Me saime palju tänusõnu palgest palgesse ja telefonis. Kohalikud abistajad ütlesid, et nad sooviksid meiega koostööd jätkata.

Kinnitame, et ka järgmisel korral jõuavad teie pakid põgenike laste kätte.