Mõtlemise mõnust mõttetalgutel

5/2009 Einike Pilli

Minu Eesti mõttetalgute ettevalmistused meenutasid mitmes mõttes elujõulise koguduse õhkkonda – inimesed olid valmis õppima uusi asju ilma eksimist kartmata, üksteist toetati igati ja õhus oli heade muutuste ootust. Korraldajad ei küsinud, mis nad sellest saavad, vaid panustasid oma aega ja muid ressursse.

Mõttetalgute eesmärk oli tuua kokku inimesi, et koos mõelda, otsustada ja siis midagi ära teha. Ei korraldatud loenguid, polnud ühte teadjat, kelle korraldusi teised pidid kuulama ning järgima. Kõigi initsiatiiv oli teretulnud, oli kõigil võimalus enda jaoks tähenduslikke küsimusi esitada. Ja küsimusi tõepoolest esitati!

Meie, „Sõbralt sõbrale" mõttekojas räägiti peamiselt haridusest ja elukestvast õppest, mis haakus ka töötuse küsimustega. Üheks meelde jäänud küsimuseks oli: „Kuidas viia kokku inimene, kes vajab tööd või abi ja inimene, kellel on võimalik abi või tööd anda?" Arutasime ka selle üle, kuidas õpetada koolis seda, mida tegelikult elus vaja läheb ja kuidas hoida lapsi ja noori tänavalt ära.

Leidsime ühiselt arutades mitmeid lahendusi, tegime hulga lubadusi. Mina näiteks lubasin panna oma koguduse seinale tabeli, mille esimesse veergu saavad inimesed kirja panna oma abivajadused ja tööpakkumised. Tabeli teise veergu saavad oma nimed ja telefoninumbrid panna need, kellel on huvi seda tööd teha või valmidus abi pakkuda. Näiteks võib see aidata koguduse noortel peredel lapsehoidjat leida.

Teistes mõttekodades olid teemad veidi teistsugused, kuid mõte liikus ikka rahvuse kestmajäämise ja elujõu radadel. Näiteks Harjumaal, Vanamõisa seltsimajas küsiti, kuidas säilitada Eesti omariiklust ja Eesti rahva elujõudu ning koos otsustati, et Eesti lippu peaks laiemalt kasutama ja lasteringides laialdasemalt rääkima isamaast ja Eestimaa väärtustest. Heaks ettepanekuks oli ka heade uudiste veebilehe avamine.

Avatud Karlova mõttekojas küsiti muuhulgas, kuidas tugevdada kogukonnatunnet Karlova linnaosas ning toetada samas väikeettevõtluse arengut, kuidas muuta Karlovat tolerantsemaks ja kuidas teha matkarada ümber Eesti.

Küsisin oma tuttavatelt, kes erinevates mõttekodades osalesid, millised olid nende muljed. Tallinnas kogunenud Vanalinna ülikooli mõttekoja talgujuht Randar Tasmuth pidas eriti väärtuslikuks rahva sõbralikkust ja innukat töötahet. Sama koja teine talgujuht Avo Üprus võttis oma muljed kokku järgmiselt: „Mul oli hea meel näha Eestit. Seda Eestit, mis on orienteeritud arengule, põhineb väärtustel ja mille kodanikel silmad säravad."

Avatud Karlova mõttekojas osalenud Raivo ja Aune Valk pidasid suureks väärtuseks erinevate põlvkondade ühist arutelu. Aune lisas: "Peamine väärtus minu jaoks oli mõnede mõtete testimine endast ja oma sõpradest erinevate inimeste peal." Sama mõttekoja talgujuht Meego Remmel rõõmustas vahetu suhtlemiskogemuse üle, milles veenduti, et ollaks osa suuremast kogukonnast. Ene Tammeoru Vanamõisa seltsimajast lisas: "Meelde jäi väga mõnus ja sõbralik õhkkond. Inimesed, kes algul tulid lihtsalt vaatama, jäid kuni lõpuni."

Mõnda korralduslikku puudust nimetati ka. Randar märkis, et püüti leida liiga kiireid lahendusi ja et mitteterriotoriaalses ideedekojas oli praktilisi koostegemise võimalusi keeruline leida. Aune soovitas valida mõtlemiseks teistsuguse aastaaja. Meego ja Ene mainisid negatiivse meediafooni segavat mõju, mille tõttu ilmselt mitmed tulemata jäid.

Olen erinevates vestlusringides osaledes märganud suhtumist, et kui teised käituksid või elaksid teisiti, siis muutuks Eestimaa paremaks. Mõttetalgute keskne küsimus oli, kuidas mina ja meie koos saame Eesti elu paremaks teha. Stephen Covey ütleb, et kõik asjad luuakse kaks korda: kõigepealt mõttes ja siis tegudes. Seepärast kõlab mõttetalgutel mitte osalenud inimeste iroonia viinamarjade hapukskuulutamisena. Ma pole kohanud veel ühtegi inimest, kes osales mõttetalgutel ja ütles, et see oli mõttetu.

Lõpuks, usun, et Minu Eesti mõttetalgutel toimunu on mitmel viisil sarnane sellele, kuidas asetuvad kogudused ühiskonnas: neid, kes on kohal, on vähe, aga nad on ära tundnud kogudusse ja kokku kuulumise jõu ja potentsiaali. Need, kes kohal pole, peavad kogunenud vähemust omapäraseks ja nende kogunemist vähem või rohkem mõttetuks.

Oleks ainult meie kogudustes rohkem samasugust koostöömeelt, häid ideid enda ümber olevat maailma paremaks muuta ja ise selles reaalselt osaleda!