Võõristame või võõrustame?

10/2016 18 adana
Anthony Peck, EBFi peasekretäri ettekanne KUSi ja EKNi üritusel „Võõristame või võõrustame: Eesti, Euroopa ja Lähis-Ida rändluskogemusi“

Keda me kardame, kas põgenikke või islamiusku? Kas me näeme praegust olukorda kriisi või õnnistusena? Vastusest neile küsimustele sõltub ka probleemi lahendus.

Hetkeolukord

Oleme vast kõik lugenud õõvastavaid uudiseid hiljuti Aleppos toimunust, näinud, kuidas Angela Merkeli poolt lubatud avatud uks ei ole enam sugugi nii avatud. Teame, et eelmisel aastal loodi Balkani koridor, kuid siis hakkasid piirid järjest sulguma – Ungaris, Austrias, Makedoonias, Sloveenias ja Horvaatias. Tulemuseks on põgenike üha halvenev olukord Kreekas.

Ohus on ka Euroopa Liidu ja Türgi kokkulepe illegaalse rände peatamiseks. Kokkuleppe lagunemine ja selle tulemused paneksid taas väljakannatamatu surve Kreeka valitsusele ning põgenikele jääksid suletuks kõik seaduslikud teed Põhja suunas. Samal ajal tuleb Türgil endal tegeleda sadade tuhandete põgenikega Süüria piirialadel ja mujal. Lisame siia veel üha suureneva inimeste hulga, kes põgenevad vaesuse, poliitilise ebastabiilsuse ja konfliktide eest erinevatest Aafrika piirkondadest.

Me teame ka mitmete Euroopa Liidu liikmesriikide vastumeelsust põgenikekvootide suhtes. Oleme kuulnud Ungari presidendi enesekindlat kirjeldust Ungarist kui kristliku tsivilisatsiooni viimasest kaitsevallist Euroopas. Sellega andis ta mõista, et moslemitest põgenikud Süüriast, Iraagist ja mujalt ei ole teretulnud. Mitmed teised riigid on sama väljendanud sooviga vastu võtta vaid „kristlastest” põgenikke.

Leebelt väljendades – Euroopa Liit ei ole kogu selle situatsiooniga sugugi hästi toime tulnud. Siia sobib illustratsiooniks lõik Pew' uurimiskeskuse vahetult enne Brexit-hääletust avaldatud raportist: „Suur osa eurooplaste rahulolematusest Euroopa Liidu suhtes tuleneb sellest, kuidas Brüssel on pagulasteemaga tegelenud. Valdav enamus kõikidest küsitletud riikide kodanikest (näiteks 94% kreeklastest, 88% rootslastest ja 77% itaallastest) ei kiitnud heaks Brüsseli tegevust pagulaskriisi lahendamisel. Mitmes EL-i riigis on tõusnud immigratsiooni- ja islamivastaste vasak-äärmuslike parteide toetus.“
Mainitud uuringust ilmneb ka inimeste meelestatuse tõeline põhjus – hirm islami ees, mis osaliselt tuleneb teadmatusest, aga osaliselt on õhutatud Daesh'i/ISIS'e terrorirünnakutest Prantsusmaal ja mujal.

Meie koguduste roll

Euroopa kirikutel on siiski oluline roll tsiviilühiskonnas, ka kõige sekulaarsemas neist. Mis on olnud meie, Euroopa baptistide panus? Meil on tulnud õppida tegutsemise käigus ja kindlasti ei väida keegi teadvat õigeid või lihtsaid vastuseid.
Vaadates tagasi, tundub mulle, et kõigepealt tuli meil omavahel selgeks mõelda, kuidas teoloogiliselt ja praktiliselt pagulastega suhestuda. See sai meie jaoks alguse eelmisel aastal Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) nõukogu koosolekul Bulgaaria pealinnas Sofias. Ka meie endi seas oli seinast-seina arvamusi. Mõned baptistiliidud tahtsid selgelt samastuda oma riikide valitsuste karmikäelise suhtumisega põgenike suhtes. Enamus aga otsustas vaadata, mis Piiblil on selle teema kohta öelda. Vanast Testamendist leidsime käsu armastada võõrast ja evangeeliumitest kutse armastada oma ligimest. Canterbury peapiiskop Justin Welby esitas selge väljakutse hetkepoliitikale, öeldes, et meie kõige võimsamateks relvadeks viha ja äärmuslaste vastu on külalislahkus ja armastus.

Lahknevatest arvamustest hoolimata võttis EBFi nõukogu vastu otsuse julgustada kogudusi tegutsema pagulastega positiivses võtmes. Sealsamas moodustati ka töögrupp, mille ülesanne on aidata kogudustel kursis olla muutuva olukorraga, jagada infot, kuidas pagulastele praktiliselt toeks olla ja kuidas taotleda rahastust. Lisainfo ja mitmed tunnistused ning lood on leitavad grupi kodulehelt www.ebf.org/refugee-situation (inglise keeles).

Senised tegevused 19 calais 1

Esimesed EBFi abitegevused seisnesid põhiliselt Balkani koridorist läbiminevate inimeste aitamises, eriti just Serbias ja Ungaris. Horvaatia väike baptistiliit, milles on ainult 2000 liiget, tegutses kiirelt. 20 aastat tagasi toimunud Balkani sõja tõttu oli neil veel liiga selgelt meeles, mis tähendab olla põgenik. Nad registreerisid ametliku mittetulundusühingu ja pakkusid abi Horvaatia valitsusele, kui viimane avas transiitlaagri. Külastasin seda laagrit ja leidsin seal, koostöös Horvaatia valitsuse ja sõjaväega, toimetamas mitmeid kogudusi ja parakiriklikke MTÜsid. Igale organisatsioonile oli antud oma töölõik, et rahuldada umbes viie tuhande iga paari päeva tagant Kreekast saabuva ja Austriasse või Saksamaale teel olnud põgeniku füüsilisi, hingelisi ja vaimseid vajadusi.

Saksa baptistid on oma 2015–2016 hooaja motoks võtnud „Värvikad kogudused – nähes Kristust teistes“. Nende kontoris töötab inimene, kelle ülesanne on koordineerida koguduste pagulastööd, jagada häid nõuandeid ja aidata rahastuse leidmisega. Mitmed kogudused on aktiivsed vastsaabunute hulgas, pakkudes neile ajutistes peatuspaikades näiteks pastoraalset nõustamist. Teised on võtnud pagulasi vastu oma kogudustesse, aidanud neid praktilistes küsimustes, näidanud kristlikku külalislahkust toidulaua ümber, aidanud keeletundidega, löönud kaasa projektides, mis aitavad pagulastel tööd leida jne.

Neid lugusid on palju üle kogu Euroopa. Lisan siia aga veel tunnistuse teie naabermaalt Soomest. Soomes on üks väike rootsi keelt kõnelev baptistide liit, mille liikmeskond aastate jooksul vaid kahanes. Tänaseks päevaks aga on selle liidu mitmed kogudused taas inimesi täis. Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida – need kogudused on avanud oma uksed pagulastele. Näiteks ühes neist kogudustest on 90% pühapäevasel teenistusel viibijaist pagulased. Paljud neist olid enne kristlaseks saamist moslemid.
Külastasime hiljuti delegatsiooniga Türgis Süüria piiri ääres asuvas Adana linnas tühermaale ehitatud ajutist põgenikelaagrit. Sealsed elamistingimused on väga halvad. Aga selles linnas (ja ka Izmiris) tegutsevad tillukesed, mitte rohkem kui 30liikmelised baptistikogukonnad. Need väikesed kogukonnad annavad põgenikele toiduabi, nii palju kui võimalik.

Kõike eelnevat kokku võttes – vajadused on suured ning organisatsioonid, MTÜd ja kohalikud kogudused ei suuda eales neid kõiki rahuldada. Aga meie kogemusest tuleb selgelt välja: kui kogudused näevad praegu toimuvat positiivses valguses, on neil omakorda võimalus tuua esile positiivseid muutusi. Lisaks praktilisele abile on põgenike vastuvõtmise kvaliteet, külalislahkus nende suhtes ja armastus Kristuse nimel neile kõige kallihinnalisemateks kingitusteks.

Kriis või õnnistus?

Midagi muud on veel juhtumas. Kogudused, kes tegelevad pagulastega, on saanud ka ise muudetud. Üks saksa pastor, kellega kohtusime kevadel Berliinis, ütles, et ei ole sellist asja nagu pagulaskriis, nende koguduse jaoks on see olnud pagulasõnnistus. Külalislahkus ei ole vaid ühesuunaline tänav. Pagulaste kõrval ja keskel viibimine on muutnud ka koguduste nägemust Jumala missioonist ning tema kuningriigi olemusest senisest laiemaks ja sügavamaks.

Mitmed põgenikud on tänu kristlaste tegevusele pöördunud ristiusku. Usun küll, et meie kogudustel ei ole külalislahkuse ja abipakkumise taga otsest evangeliseerimise tagamõtet või tingimust. Aga ei tohiks olla üllatuseks, et paljud põgenikud küsivad küsimusi ja nende elud saavad pikal ja raskel teekonnal kristlaste kaudu kogetud armastusest sügavalt puudutatud.

Mida on Jumal meid kogudustena kutsumas pagulastega seoses ette võtma? Mis on selle tegevuse teoloogiline alus ja kas me koguduste liikmetena teame seda? Kas me vahel pole motiveeritud hirmust? Millised müüdid ja teadmatus seda hirmu põhjustab?
Vahest aitab nende küsimustega tegelemine paremini mõista meie kutset kirikute ja kogudustena, et võõrastest saaksid peale võõrustamist inimesed, kellel on nimi.