Tähtis on vaid see, et oled minu sõber

02/2018 02 reaalkooli l6pukell
Mikael Reihhelgauz, Tallinna Betaania kogudus

Ma pole kunagi kogenud kiusamist oma rahvuse tõttu. Mäletan vaid üht juhtumit, mis lõppes siiski õnnelikult. See oli teises klassis. Riideid vahetades panin tähele, et paralleelklassi poisid on leidnud kellegi telefoni. Palusin, et nad viiksid mobiili koolitädile – sealt saaks omanik selle kätte. Vastusena kõlas roppuste jada, mida ilustas üks venelast tähistav poeetiline üte.

Üllatusena avastasin, et minu identiteedi lahutamatud osad on nii 1920ndate revolutsiooniliste motiividega venekeelsed hümnid kui ka Timo Lige ülistus-pop.

Poisse oli palju ning mina olin üksi, seega olin sunnitud taanduma ja abiväge otsima. Peagi olin tagasi, kaks tugevamat klassivenda kaasas. Nad seletasid rahulikul toonil, et nende sõpradega nii ei räägita. Telefon sai koolitädi juurde viidud. Pärast seda intsidenti ütles üks neist poistest (kes oli muide ise mustanahaline eestlane): „Pole vahet, mis värvi sa oled või mis keelt sa räägid. Tähtis on vaid see, et oled minu sõber.” See oli minu jaoks oluline sõnum, mis ei lähe ilmselt kunagi meelest ära.

Kasvasin üles venekeelses Betaania koguduses. Kuna käisin alates esimesest klassist eesti koolis, oli kogudus ainus koht, kus vene inimestega kokku puutusin. Nii jäi aga piiratuks suhtlus eestlastest kristlastega, mistõttu tundsin tugevat dissonantsi kahe kogukonna vahel. Mingil perioodil ilmselt läbisin ka kerge identiteedikriisi. Oli vaja leida vastuseid paljudele küsimustele: Kes ma olen? Kas määratleda end eestlasena või jääda oma slaavi juurte juurde? Kuidas ühendada vene kristlust ja eesti sõpruskonda?

Tartu ülikooli astumise järel hakkasin liikuma kahe koguduse vahel: ühelt poolt traditsiooniline Betaania, teiselt poolt energiline ja nooruslik 3D. Üllatusena avastasin, et minu identiteedi lahutamatud osad on nii 1920ndate revolutsiooniliste motiividega venekeelsed hümnid kui ka Timo Lige ülistus-pop. Seal, kus ühiskond nõudis vaimu lahterdamist, pakkus kirik mitmekesisust ja aktsepteerimist.

Ajal, mil raadiot kuulates võib tunduda, et päev otsa lastakse ühte ja sama lugu, ja ajalehtede arvamuslood näivad mantra kordamisena, leiame julgustust nelipühapäeva loost Piiblis. Seal kuulsid kõik Jumala suurtest asjadest omaenda keeles. Püha Vaim näitas selgelt, et Kristuse sõnum ei nõua inimeste tasalülitamist – vastupidi, see kõnetab igaühte seal, kus ta parajasti on, säilitades eri keelte ja kultuuride rikkuse. Kahe tuhande aastaga pole selles midagi muutunud.

Eelmisel talvel oli mul au kõnelda Vabadussõja relvarahu aastapäeva üritusel. Meenutasin kõnes koolipoisse, kes olid valmis iseseisva ja õiglase Eesti nimel oma elu kaalule panema. Ehkki mul pole esivanemaid, kes oleksid 1918. aastal Eestis elanud, näen neid poisse kui oma kangelasi, sest nad võitlesid selle eest, et täna eksisteeriks riik, milles ka mina saan vabalt mõelda ja oma õnne sepitseda. Kui juba ebatäiuslike inimeste poolt kokku lepitud maised vabadused suudavad ühendada Eestis elavaid rahvaid, siis kui palju enamat suudab Jeesuse laitmatu ohver, tema toodud hingevabadus!

Umbes aasta tagasi toimus Kiviõlis suur jumalateenistus, kuhu tulid kokku pastorid üle Eesti. Mäletan, kuidas üks vene rahvusest vend tunnistas armastusest, mida ta koges Olevistes 1970. aastate ärkamise käigus. „Vaatamata kõigile kannatustele, mida me olime okupatsiooni jooksul neile tekitanud,” ütles ta, „võtsid eesti vennad ja õed meid oma koguduses vastu. Nad lasid meil oma kirikus magada, toitsid meid ja hoolitsesid meie eest...”

Jeesuse jüngrite seas olid juudi vabadusvõitleja Siimon Selootes ja Rooma maksukoguja Matteus. Kristus suutis ühendada inimesi, kes teoorias pidid olema vihavaenlased. See annab meile arusaamise, et Jumal on üle kõigist (ajaloolistest) konfliktidest ja suudab eemaldada ka igavestena paistvad lõhed. Kiviõlis tunnistanud vend koges Jumala ligiolu, kuna Olevistes leidus inimesi, kes nägid end eelkõige kristlastena. Usun, et tänu nende palvetele on ka eesti rahvas täna vaba.

Iseseisvuspäeval võime meenutada nende eeskuju. Küsida endalt, mida saame teha täna, et meie ligimesed – ükskõik mis rahvusest – tunneksid end täisväärtuslike Eesti kodanike ja Jumala pere liikmetena? Küsida, kas saame korrata tolle targa poisi sõnu: „Mul pole vahet, mis värvi sa oled või mis keelt sa räägid. Tähtis on vaid see, et oled minu ... vend.”