Peapiiskop Urmas Viilma tõstab esile kristlaste häält

02/2018 12 urmas viilma
Annely Veevo, Palade priikogudus

Kohtun peapiiskop Urmas Viilmaga tema Toompea kabinetis. Usutluse käigus rullub lahti tema usuletulek. Igas eluetapis ja olulisemas valikus on näha Jumala kätt. Jumal on suur ja temal on igaühe jaoks oma tee.

Lõpukirjandile läksin selge teadmisega, et ma kirjutan Piiblist.

Minu lapsepõlv oli väga ilus väikelinna elu koos rännakutega metsade, põldude ja maade vahel. Käisin lasteaias Saue mõisas, kooliteed alustasin Tallinnas Hiiu koolis. Kui Sauele ehitati kool, käisin seal 6. klassist kuni keskkooli lõpuni.
Kasvasin üles täiesti tüüpilises nõukogudeaegses keskmise eestlase perekonnas. Minu isa oli treial, ema raamatupidaja. Vanemad ei olnud kristlased, kuid elasid kristlike põhimõtete järgi. Meie kodus ei olnud Jumal ega kirik kunagi teemaks. Põhjus väga lihtne – Sauel lihtsalt kirikut ei olnud. Mingil määral puutusin kristlusega kokku vanaema kaudu, kes oli Kaarli koguduse liige. Kui teda jõulude ajal külastasime, laulis ta meile jõululaule.

Jumal kutsub enda juurde

Jumal kutsub iga inimest, kuid inimene kas ei tunne neid kutseid ära või tõrjub need tagasi.
Minu suguvõsas oli usklik tädi. Ta oli aktiivne Keila koguduses ja vennastekoguduses. Temast räägiti suguvõsas, et ta on selline ullike. Mulle jättis ta sümpaatse mulje: tore vanainimene, hästi soe ja alati positiivne. Kui ma tal külas käisin, näitas ta oma vaimulikke pildikesi ja tema toa seinal oli Jeesuse pilt.

Tegeliku tõuke usuletulekuks andis mulle aga Saue väga uuendusmeelne kool. 80ndate lõpus kutsus direktor Jaan Palumets Keila kirikuõpetaja Jaan Jaani meile kultuurilugu rääkima. Ta andis meile ka usuõpetust. Jaani kaudu avanes minu jaoks üks uks, mille olemasolust ma polnud üleüldse teadlik. Ma polnud kuulnud sellisest paralleelmaailmast nagu kristlase elu, kirikuelu, Jumal. Hakkasin äkki mõistma ka seda nn ullikeseks peetud sugulast. Sellest hetkest hakkas Jumala Vaim minu sees tööd tegema.

Elukutsevalik

10. klassi kevadeks olin ristitud ja leeritatud Tallinna Jaani kirikus ning hakkasin mõtlema, mida ma teen, kui ma lõpetan keskkooli. Ma ei ole muidu väga karismaatiline, ma näen Vaimu tegutsemas läbi vägagi realistlike märkide ja leian signaale küll oma elus, aga et minust väljastpoolt miski tuleb minusse... Mulle tuli mõte, et minust peab saama kirikuõpetaja. Tol hetkel polnud ma isegi teadlik, kas Eestis on üldse kirikuõpetajaks võimalik õppida? See mõte oli niivõrd ebareaalne, et ma tõrjusin selle ära... Aga nagu 13 viilma perepiltme Piiblis näeme, sa ei saa Jumala eest põgeneda. Jumal sai mu kätte. See mõte hakkas mind vaevama. Paha oleks öelda, et Jumal vaevab, aga see ei andnud mulle rahu. Mul ei jäänud muud üle, kui ma pidin hakkama uurima, mis asi see kirik ikkagi on. Ainus tuttav inimene siin oli Jaan Jaani, meie kultuuriloo õpetaja. Aga ma ei julgenud otse tema juurde minna. Ma ei julgenud üldse kellelegi rääkida, ka kodus mitte.

Kiriku suvetööline

Mõtlesin välja plaani ja pakkusin ennast suveks Keila kiriku aeda suvetööliseks. Tegin seal kahel suvel järjest heakorratöid. Mõte oli selles, et ma saan niimoodi vaikselt jälgida, mis inimesed kirikus käivad ja mida seal tehakse, ilma et ma annaksin kõigile märku, et ma olen juba usklikuks saanud. Niimoodi Jumal mind tegelikult kätte saigi. Pärast suvevaheaega jätkasin pühapäeviti kirikus käimist. Kodus ütlesin, et kirikus vajatakse minu abi, kuni ema lõpuks küsis, mis abi kirikus nii kangesti pühapäeval vaja on? Lõpuks tunnistasin üles, et ma kavatsen saada kirikuõpetajaks.

Piibel eksamilaual

Huvitav on lugeda sellest perioodist mu klassikirjandeid. Õpetaja on mulle kirjutanud naljakaid ääremärkusi, näiteks et ma kirjutan nagu kirikuõpetaja. Tema mõte oli selles, et ma moraliseerin või loen epistlit. Aga kui mina tema kommentaari nägin, siis minu jaoks oli see suur kompliment.

Lõpukirjandile läksin selge teadmisega, et ma kirjutan Piiblist. See oli julge otsus, sest teemasid ju ette ei teadnud, need öeldi alles eksamil. Ma tegin eelnevalt kodus Piibliga põhjalikku tööd. Mõtlesin läbi, mismoodi ma seda käsitlen. Sel aastal (1991) tuli teemaks „Raamatute Raamat”. See oli Jumala ime.

Tavaliselt oli nii, et kirjandusteose põhjal tehtava kirjandi juures sai raamatut kasutada. Ma läksin komisjoni juurde ja ütlesin, et „Raamatute Raamat” on ju Piibel, mul oleks vaja nüüd Piiblit. Komisjon arutas omavahel ja kirjanduse õpetaja tõi mu lauale Piibli. Tol momendil tema juba teadis, et ma tahan saada kirikuõpetajaks. See oli suurte ristimiste ja leeride aeg. Kirik oli ühiskonnas väga positiivne.

Raske on salata selliseid märke ja öelda, et Jumal ei tee imesid.

Teel kirikuõpetajaks

1991 asusin õppima Usuteaduse Instituuti. Jaan Jaani tegi mulle ettepaneku hakata tema asemel Saue koolis andma kultuurilugu. Kolm kuud peale lõpetamist alustasin oma endises koolis tundidega.
Õpingutega paralleelselt tegin praktikat Jaan Jaani juures Keilas. 1993. aastal ordineeriti mind seal diakoniks. Olin 19. Mõne kuu pärast ütles Keila õpetaja, et „sa oled juba nii küps, et võiksid minna oma kogudust teenima – kuhugi, kus sind hiljem õpetajaks ordineeritakse”. Samal suvel sattusime Jaaniga Pärnumaale. Pärnu praostiks oli tol ajal Eliisabethi koguduse õpetaja, hiljem peapiiskop, Andres Põder. Ta ütles meiega kohtudes, et vot, Keilast kaks noort meest, temal on aga praostkonnas vanad mehed, kes hakkavad pensioneeruma ja vaja oleks noori. Põder soovitas sõita tagasiteel läbi Pärnu-Jaagupist, kus teenis vana õpetaja Ernst Rosenstein. See oli suur kihelkonnakeskus. Sõitsime sealt mööda täiesti juhuslikult. Kui koputasime uksele, olid tema esimesed sõnad: „Noo, kaks noort meest Keilast, mina vana mees üksinda siin raban!”

Astusin sinna kirikusse esimest korda, vaatasin ümberringi ja ütlesin, et ma olen põhimõtteliselt valmis tulema. 10. oktoobril 1993 pidasin proovijutluse ja 1. novembril kolisin Pärnu-Jaagupisse. Töötasin koguduse diakonina, õpetajaks ordineeriti mind 1997. Jäin sinna 2004. aastani. Pärast seda kutsuti mind Konsistooriumisse tegelema kirikuvaradega. Samal ajal tegutsesin Harju praostkonnas vikaarina. Mul polnud oma kogudust, käisin teenimas erinevates kohtades, kuhu mind kutsuti. 2010 tegi Toomkoguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe mulle ettepaneku kandideerida nende õpetajaks. Sealt edasi peapiiskopi amet 2015.

Pastoraadi seinad on klaasist

Hakkasin Pärnu-Jaagupi koolis andma usuõpetust. Mul olid toredad klassid, nemad olid mu tutvusringkond. Ühest klassist käisid praktiliselt kõik minu juures leeris. Sellest klassist leidsin ka oma tulevase abikaasa Egle. Kui ta sai 18, me kihlusime. 1,5 aastat hiljem abiellusime. Sellest hetkest algas meie ühine elu. Oleme elanud terve elu teadmisega, et pastoraadi seinad on klaasist, st paistavad läbi. Ükskõik mida teeme, meid vaadatakse. Mind kui kirikuõpetajat või peapiiskoppi, Eglet kui kirikuõpetaja või peapiiskopi naist ning nüüd ka juba kristliku Tallinna Toomkooli direktorit. Me ei tohi anda kuulujuttudele alust, pluss oleme puhtad Jumala silmis.

Oleme kogu aeg ninapidi koos. Oleme leidnud, et kirikutöö on meie ühine teenimistöö. Oleme kogu aeg teineteise kõrval. Julgen öelda, et need abielud kestavad, need suhted on tervemad, mõistmist on rohkem ja koguduse teenimine on kuidagi rõõmsam, kui seda teha koos perega.

Isiklik kriis viis Jumala imeni

Kõik oli väga hästi, peale selle, et meil ei õnnestunud pikki aastaid last saada. Olime olukorraga juba leppinud, kuni saime müstilise kogemuse.
Ühel suvel külastasime väikest kloostrit väikesel Simi saarel Kreekas. Olime seal täiesti juhuslikult, turistidena. Laevaretk saarele. Selles kloostris selgus, et ühe ikooni ees käivad kohalikud palvetamas. Eriti need naised, kes ei jää rasedaks. Meie luterlastena ei käi ikooni ees palvetamas. Aga meile oli see märk olukorras, kus sa oled lootuse kaotanud. Siis haarad kinni kõikidest õlekõrtest. Me olime ju palunud ja palunud – kogu aeg. Otsustasime abikaasaga panna selles kloostris küünla ja palvetasime ikooni ees jälle seda meie jaoks ühist palvet. Ja sinna see jäi. Tulime ära ja teatud mõttes unustasime selle loo. Paari nädala pärast selgus, et abikaasa ootab last. Raske on salata selliseid märke ja öelda, et Jumal ei tee imesid.

See on õigeusu tava, et kui su soov läheb täide, tuleb minna tagasi ja tänada. Loomulikult tähendas see meie jaoks sama. Kui tütar oli sündinud, läksime tagasi ja läitsime seal uuesti küünla. Tütar sai saare järgi nime, tema teine nimi on Simi. Ta on 12. Ta on kingitus.

Mul on põhjust olla Jumalale lõpmata tänulik. Minu tee on olnud sillutatud. Igasse uude ametisse on mind kutsutud, ma ei ole neisse ise pürginud. Kui ma saan oma ametikoha kaudu olla aktiivne ja tõsta kristlaste häält esile, siis ma teen seda. Ma olen Jumala tööriist seda tegema.