Quo vadis, vaba kogudus?

04/2018 20 joosep2 1
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor, KUSi õppejõud

Algus märtsi Teekäijas

Primordiaalsed tundmused ja kodanikupoliitika uutes riikides

C. Geertz ütleb, et „ühiskondlikus perspektiivis on uutel riikidel ebatavaliselt suur kalduvus primordiaalsetest sidemetest tulenevale rahulolematusele” (lk 346). Primordiaalse sideme all peab ta silmas seda, mis tuleneb sotsiaalse eksistentsi „antustest” (täpsemalt, mida peetakse „antusteks”), kuna niisugustes asjades mängib alati rolli ka kultuur.

Meelelise kultuuri periood lõpeb sõdade, revolutsioonide, enesetappude, vaimuhaiguste ja vaesumisega.

Need „antused“ tulenevad naabrusest ja sugulussidemetest, keelest või dialektist, sotsiaalsetest tavadest. „Neil vere, kõne, kommete ja muu säärase kokkulangevustel arvatakse iseenesest olevat teatav sõnulseletamatu ja paiguti ületamatu veenmisjõud” (lk 346).
Modernse ühiskonna ühtsust „ei taga järjest enam mitte veri ja muld, vaid umbmäärane, lünklik ja harjumuslik lojaalsus kodanikuriigile, mida suuremal või vähemal määral täiendavad valitsuse korrakaitsejõudude ja ideoloogilise surve rakendamine” (lk 347).
Rahulolematus kristalliseerub arvatavate veresidemete (kvaasisugulus), rassi, keele, religiooni ja tavade ümber (lk 350–352). Demokraatlik võimuvõitlus üksnes süvendab poliitikute kiusatust apelleerida masside poolehoiu võitmiseks traditsioonilistele lojaalsussidemetele.
Neile pingetele vastab ühiskond ideoloogiatega. Tõusvaid ideoloogilisi väited, mis püüavad kasvavat ängi varjata, on enamasti seotud kas võimupüüdlustega („plats puhtaks“ – kui meie valitsuse moodustame, siis on rahva huvid kaitstud) või põgenemisega ängi eest („meie oleme metsarahvas“ – meid poliitika ei huvita). Need väited võivad ka kombineeruda ja võtta vaga enesesse sulgumise vormi.

Ideoloogilised väited on alati must-valged, kompromissitud. Nende stiil on piltlik, värvikas, tahtlikult sugestiivne, tegevusele motiveeriv. Ideoloogiate võitlus poliitilise võimu ümber viib ühiskonna kasvavale lõhestumisele, rahva võõrandumisele oma riigist (isegi kodusõdadeni) ja vahel ka iseseisvuse kaotuseni.
Koguduse vaimulik ülesanne selles olukorras on tänutunde säilitamine saavutatud vabaduse eest. „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks” (Mt 5:9).

Ookeanilained

Pärast Esimest maailmasõda on ilmunud terve rida kultuurifilosoofilisi käsitlusi, mis püüavad kirjeldada ühiskonna aluseks olevate kultuuride arengut ja saatust. O. Spengleri „Õhtumaa allakäik”, Teilhard de Chardin'i „Inimese fenomen”, A. Toynbee „Maailma ajalugu”, Samuel P. Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge”. Kõik need autorid püüavad kaardistada hiidlaineid ja hoovusi, mis kannavad terveid kultuure ja tsivilisatsioone.

Ühe kaaluka kirjelduse annab vene päritoluga Ameerika sotsioloog Pitirim Sorokin oma raamatus „Meie ajastu kriis” (Ilmamaa, 2017). Ta jagab kultuuri arengu kolme faasi: ideatsiooniline, idealistlik ja meeleline.
Ideatsiooniline periood kunstis ja kultuuris väljendub põhieelduses, et reaalsuse tõeline väärtus on Jumal. Kandvaks teemaks on siin Jumala riik. Tema kangelaseks on Jumal ja pühakud. Ta on läbinisti religioosne. Tundetoon on vaga, õhuliselt kerge ja askeetlik. Tema tähendus ei seisne välimuses, vaid väärtustes, mida ta sümboliseerib (lk 34–35).

Idealistlik periood on ideatsioonilise ja meelelise perioodi vaheaste. Siin on maailm osalt meelteülene ja osalt nendega tajutav, aga ainult meelelise reaalsuse ülevaimates ja õilsamates aspektides. Kangelasteks on Jumal ja teised transtsendentsed olendid. Siin ollakse meelega pime kõige madala, vulgaarse, inetu ja negatiivse suhtes. Stiil on sümboolne ja allegooriline. Tundetoon on vaikne, rahulik ja häirimatu (lk 36–37).

Meeleline periood kunstis ja kultuuris liigub täielikult meelte empiirilises maailmas. Temaatikaks on maisus, maastikud, sündmused, inimesed, nende seiklused. Tegelased on talupojad, töölised, perenaised, tüdrukud, kooliõpetajad, ärimehed jne. Üleküpsenud astmele jõudes kujunevad lemmikkangelasteks prostituudid, kurjategijad, vaimuhaiged, silmakirjateenrid, hulkurid (lk 35).

Meid ei aita leebe religioosne teraapia: teeme kirikud mugavamaks, jumalateenistused ligitõmbavamaks ja jutlused huvitavamaks.

P. Sorokin kirjeldab meelelise kultuuri kriisi järgmiselt.
Esiteks, lõbu ja naudingu pakkumise funktsioon viib iga meelelise kunsti selle dekadentlikul astmel mõne oma ühiskondlik-kultuurilise väärtuse alandamiseni üksnes sensuaalse naudingu saamise vahendiks viina, naiste ja laulu tasandil.

Teiseks, oma püüdluses portreteerida reaalsust nii, nagu see ilmneb meie meeltele, muutub see üha õhemate ja illusoorsemate pealispindade kunstiks, selle asemel et peegeldada nende nähtuste olemust. Nii muutub see üha pealiskaudsemaks, lapsikumaks, tühisemaks ja eksitavamaks. 21 publik1 1

Kolmandaks, meelierutavaid „lööknumbreid” taotledes pöördub see patoloogilisse sotsiaalsesse kloaaki.

Neljandaks, selle võluv eripalgelisus arendab otsima üha suuremat mitmekesisust, kuni kogu harmoonia, ühtsus ja tasakaal upuvad kaosesse.

Viiendaks, see eripalgelisus koos lõbustamis- ja ergutuspüüuga tingib tehniliste vahendite üha keerukamaks muutumise.

Kuuendaks, meeleline kunst tähendab elukutseliste kunstnike kunsti, kes loovad publiku jaoks. See, kes varustab turgu, ei saa ignoreerida turu maitset. Alul annab see kunsti arengule eeliseid, kuid hiljem viib kunstnike eraldumiseni kogukonnast (lk 58).

Meelelise kultuuri periood lõpeb sõdade, revolutsioonide, enesetappude, vaimuhaiguste ja vaesumisega. See on inimese ülendamise ja alandamise kultuur, mida saadab sünkretism, kvantitatiivne kolossaalsusiha ja kahanev loovus.

Siinkohal tasub mainida teistki möödunud sajandi suurt ajaloofilosoofi Arnold Toynbee'd, kelle elu suurteoseks kujunes 12köiteline maailma ajalugu. Eesti keeles ilmus sellest lõpetatud kokkuvõte „Uurimus ajaloost” (Ilmamaa, 2003). Autor kirjeldab 32 tõusnud ja kadunud kultuuri ning selliste arengute põhjuseid ja tagajärgi.
Kõneldes religiooni rollist nendes arengutes ütleb ta: „Maailmakirik (ta peab silmas kõrgreligioone ja eelkõige kristlust) kaldub sündima tsivilisatsiooni murdumisele järgneval segaduste ajal ja kujunema välja maailmariigi poliitilises raamistikus... Tema ülimaks eesmärgiks pole samastuda maise linna vaimsusega, vaid saavutada kõrgeimal määral osadus ja sarnasus Jumala endaga” (lk 512).

Just suurte tsivilisatsioonide kokkupõrkepindadel kingib Looja prohveteid, kes tõstavad rahva pilgud konfliktist kõrgemale. – Jeesus ütleb: „Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” (Mk 1:15). Me ei ole mitte osa konfliktist, vaid osa konflikti lahendusest. Jeesus ütleb: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas” (Mt 5:14).

Usu allutamine riigile või primordiaalsetele „antustele“ on tagasilangus konfliktidega kaasnevasse kaosesse.

Kokkuvõtteks: Quo vadis, vaba kogudus?

Esiteks, vaba rahvusriigi maastik varjab endas nii õnnistust kui needust. „Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat” (Ap 17:26j). Rahvusriik pole niisiis omaette väärtus, vaid selles sisalduvad pinged peaksid meid panema otsima Jumalat, kes lõi kõik ühest ja liidab lõpuks taas üheks Jumala rahvaks.

Teiseks, elame postkoloniaalsel, pettumuste ja vastuolude ajastul, kus meie ülesandeks on olla lootusrikkad lepitajad. „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks” (Mt 5:9).

Kolmandaks, nagu ütleks Huntington, me elame Eestis kahe erineva tsivilisatsiooni, ortodoksse ida ja kristliku lääne kultuuri kokkupuute piiril. Kokkupuuted võivad rikastada, aga nad võivad muutuda ka hävitavaks võitluseks. Meie ülesanne on osutada temale, kes on ajaloo tegelik Issand ja Päästja!

Neljandaks, elame oma tsivilisatsiooni meelelise agoonia atmosfääris. Rüve muutub rüvedamaks, „püha pühitsegu ennast veel enam!” (Ilm 22:11).

Meid ei aita leebe religioosne teraapia: teeme kirikud mugavamaks, jumalateenistused ligitõmbavamaks ja jutlused huvitavamaks. Meil tuleb jääda oma rahvaga, kogeda õnnistust ja valu, öeldes koos apostel Paulusega: „Ma ei häbene evangeeliumi, see on Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub” (Rm 1:16).
Issandaga me ei põgene, vaid läheme vastu ja elame elu ranna- ja hiidlainete ristumispiirkonnas. Ja lõpuks, kui ajastu tormid ja hiidlained vaibuvad, tervitavad meid rannal ootajad sõnadega:„Õnnistatud on see, kes tuleb Issanda nimel!”