Kas usk on „avalik asi“ või „eraasi“?

07-08/2018 04 oiku 18
Ester Murrand, Pärnu Sool ja Valgus kogudus

Eestlased olevat usuleige rahvas. Samuti on nad tuntud rohke suitsiidsuse, alkoholitarbimise ja kõrge abielulahutusprotsendi poolest. Meie kohta öeldi vanasti isegi „tuim rahvas“. Mõni ütleb praegugi.
Vaatamata sõbralikele rändur-munkadele, kes esimestena sellele maale evangeeliumi tõid, tuldi siia poliitiliste ja majanduslike otsuste tõukel tule ja mõõgaga ristiusku peale suruma. See oli ka hilisemal nõuka-ajal põhiline argument igasuguse religiooni põlastamiseks.
Nii pole midagi imestada, kui paljude arvates peaks igasugune religioon olema n-ö „peidus pool“ ehk „eraasi“.

Kuidas oleks ristiusk püsinud kaks tuhat aastat, kui usklikud oleksid kogu infot üksnes endile hoidnud?

Kui usk oleks olnud vaid peidus...

Muidugi ei peaks oma tõekspidamisi teistele peale suruma, vaid iga inimene võiks ise oma arusaamadele jõuda. Kuid kui religioon oleks vaid „eraasi“, kuidas me siis üldse midagi erinevatest usunditest teaksime? Kuidas oleks ristiusk püsinud kaks tuhat aastat, kui usklikud oleks kogu infot üksnes endile hoidnud?
Kuidas oleks siis meil üldse lootust? Kuidas oleks maailmas olemas hea ja vale kriteeriumid, kui oleksime hüljanud kümme käsku, mis moodustavad ometi kogu inimühiskonna põhilise moraalikoodeksi?
Kuidas oleks juurdunud halastustöö, laste- ja hooldekodud ning sotsiaaltöö – see kõik on ju pärit kristlikest põhimõtetest...
Kas põrkuksime praegu probleemiga samasooliste kooseluseadusest? Kui läbi aastatuhandete poleks olnud arusaama abielust kui mehe ja naise vahelisest suhtest, mis põhineb armastusel, mille Jumal ise meile andnud on, ning mehe ja naise kooslusest sündinud lastel, kes tagavad inimühiskonna jätkusuutlikkuse, poleks inimkond jätkunud...

Piir „avaliku“ ja „era“ vahel

Eesti olukord on pingelisem kui nt Poolas või Ameerikas ja enamikes riikides, kus see, et inimene (olgu ta katoliiklane, luterlane, baptist, õigeusklik, budist või moslem) usub Jumalat, on täiesti normaalne.
Suuresti vaieldav muidugi on käia ukselt uksele koputamas, meelitamas libekeelse jutu, kena, hoolitsetud välimuse ja sõbraliku moega... Samas kuulub küllap ka see vabaduse põhimõtete hulka.
Kas religioon, olgu tegemist tõsise ja korraliku ristiusu, traditsioonilise islami, hinduismi või mis iganes religioosse liikumisega, peaks ikkagi olema „avalik asi“ või „eraasi“?
Tavaliselt mõtleme „avaliku“ all piirkonda väljaspool kodu – töökohta, õppeasutust, kaubakeskust, tänavat – ja „era“ all oma kodu, mõtteid, isiklikke suhteid jne. Kuid kui eraasjad ja otsused puudutavad juba ühiskonda, poliitilisi, tööalaseid, õpingutealaseid otsuseid, on „era“ saanud „avalikuks“.
Kui näeme tänaval rõõmsaid noori kristlasi, kes jagavad oma usulisi tõekspidamisi teiste inimestega, sest nad lähtuvad kristlaste Suurest Misjonikäsust ja esitavad selleks evangeelse sisuga elavaloomulisi laule, on mitmeid viise reageerimiseks. Inimese suhtest religiooniga, tema avatusest või suletusest oleneb, kas ta läheb õlgu kehitades edasi, jääb seisma, kuulab hetke ja läheb ikkagi edasi, olles pahane, et tema arvates „eraasjaga“ on trügitud tema isiklikku maailma, või jääb kuulama, hakkab asja üle sügavamalt järele mõtlema, võib-olla isegi imetleb nende julgust. On see siis nüüd „eraasi“ või „avalik asi“?

„Eraasjast“ saab „avalik“

Kui loeme aga seadustest, mis on kuskil „kõrgemal“ tavainimeste teadmata vastu võetud ja mis muudavad ühiskonna alustalasid, on olukord aga „eraasjast“ juba kaugel. Kui transgeneetilised ja LGP-inimesed nõuavad riiklikult tagatud luba kiriklikuks laulatuseks, on ilmselgelt „eraasjast“ tehtud suur „avalik“.
Me ei kujuta tänapäeval enam ette, et kunagi on olnud täiesti teokraatlik ühiskonnakorraldus, kus inimene eksisteeris vaid kirikuraamatutes – kui ta polnud ristitud õige pea peale sündi, polnud teda olemaski. Sestap on natuke „era“ siiski päris normaalne, usku kohustuslikuks teha ei ole lahendus...
Seega usun, et religioon peaks olema tarvilikul määral ERAASI, aga mitte isiksust riivav, alandav, pealesuruv, kuid piisavalt AVALIK, et mitte olla infopuudulik, vaid jätkusuutlik ühiskonna suhtes, maailma paremaks muutev, lootustandev, lepitav, armastav!