Kristlased arvamusfestivalil – ja arvata oli

07-08/2018 27 arvamusfestivalil
Rando Selbak, Rakke kogudus

Paide arvamusfestivalil oli tänavu oma telgiga ka Eesti Kirikute Nõukogu, sest sealsed teemad puudutavad nii kristlasi kui kogudusi.
Mina osalesin vaid esimesel päeval (10.08), kus õnnestus osa saada kolmest paneeldiskussioonist. Jättes lapsed lastehoidu, suundusime abikaasaga arutellu „Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?“. Telgiplatsi u 30 huvilist jaotati viide gruppi. Kuigi aega jäi napiks, koguti palju häid mõtteid.

Õnneliku abielu aluseks on: Sarnased väärtused, mida vastastikku aktsepteeritakse. Oskus leida kompromisse. Võime andestada ja mõista, et mu partner ongi teistsugune. Mehe ja naise rollide jaotus. Armastus on otsus.
Priit Sibul tõi välja, et meedia maalib meile pildi probleemideta peredest ehk telenägudel on n-ö „täiuslikud pered“. Tegelikkuses on kõigil probleeme.
Dagmar Lamp nentis, et tihti on partnerile väga kõrged ootused ja kui need ei realiseeru, ollakse pettunud. Tuleks olla tänulikum selle eest, mis on.
Aeg-ajalt võiks abielulepingu üle vaadata ja küsida, kuidas meil läheb?
Toodi esile perede kehv majanduslik olukord, erinevad maailmavaated (vaid üks pool on usklik). Ei osata või ei julgeta minna psühholoogi või pereterapeudi juurde.
Kõlas ka mõte, et praegune põlvkond on harjunud kõike odavalt ja kergelt kätte saama. Vanasti kooti ise sokki ja kui see katki läks, nõeluti või lapiti ära. Nüüd visatakse minema ja ostetakse uus. Selline mõtteviis kandub üle ka abiellu. Kuid õnneliku abielu nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha.

Teine arutelu oli teemal „Religiooniõppest eelarvamusteta“.
Selles osales mitmeid kristlike koolide juhte. Küsiti, kuidas saada rohkemal hulgal koolidesse religiooniõpetuse tunde ja kes peaks neid läbi viima ning kas see peaks olema kohustuslik või vabatahtlik.
Urmas Viilma soovis, et kool võimaldaks religiooniõpetust tutvustavad kohustuslikud tunnid ja kui on piisavalt huvilisi, siis jätkata vabatahtliku ainena.
Küsiti, miks kardetakse koolis usuõpetuse tunde? Põhiprobleemina tuuakse välja, et see pole piisavalt kirikukeskne või vastupidi – on liiga kirikukeskne.
Viilma tõi toreda näite: Kui Gerd Kanter, kes lõpetas profikarjääri, läheks kooli kehalise kasvatuse õpetajaks, ei karda tõenäoliselt ükski lapsevanem, et nüüd ta „pöörab“ ka minu lapse kettaheitjaks. Ometi arvatakse seda pastorite puhul, et need tuleksid kohe „ära pöörama“. Ometi olevat religiooniõpetust saanud lapsed hiljem teiste suhtes sallivamad.
Liiga palju rõhutatakse religioonialaste teadmiste edastamist koolis. Pigem võiks kogudused ise leida võimalusi kooliga koostööd teha. Religiooniõpetus annab noortele teeviidad, mis viivad koguduseni, kuid kogudus peab ise tulema nendeni.

„Kui kristlik või mittekristlik on Eesti ühiskond?“ küsiti viimasel debatil.
Uuringute põhjal on huvi kristluse vastu tõusnud. Inimestega vesteldes selgub aga, et tahetakse küll vaimulikke talitusi (ristimised, leerid, laulatused, matused), kuid ei soovita end püsivalt mõne kogudusega siduda.
Pilt kristlusest on väga kirju. „Nii kaua, kui kestab Hollywood, kestab ka kristlus,“ kõlas hirmuäratav, aga mõtlemapanev lause.
Lõpuks küsiti: „Milline on Eesti usumaastik 30 aasta pärast?“ Helesinise unistusena arvati, et Eestist saab Euroopa kristlik oaas, kuhu tulevad ümberkaudsed rahvad ja näevad ehedat usku. Kurvema stsenaariumina nähti, et islami ja muude usundite meeletu pealetung jõuab suure sisserände tulemusena ka Eestisse ning siit kaob seegi, mis meil praegu on.
Minul aga tekkis arvamus – inimesed meie ümber ei vaja „Hollywoodi kristlust“, mida nähakse moonutatud kujul läbi teleekraani, vaid elavat Kristust meie eludes.