Riigikogu valimised valija vaatest

02/2019 24 valima
Alar Kilp, Tartu Ülikooli politoloog

Huvi pärast vaatasin, kas keegi Tartu ülikooli riigiteaduste õppekava 130st tudengist kandideerib. Riigikokku kandideerimiseks peab olema 21aastane, õpinguid ülikoolis alustatakse reeglina 19aastaselt. Neli tudengit kandideerivad. Neist üks sai 21 alles äsja jaanuarikuus.
Rohkem kui tuhandest nimest koosnevast Riigikokku kandideerijate nimekirjast leidsin ka ühe sugulase, mitmeid tuttavaid, töökaaslasi ja kirikuõpetajaid. Mõtlesin, miks nii paljud soovivad poliitikasse kandideerida ajal, mil poliitilist ametit (nt ministri oma) on vägagi keeruline pidada? Põhjus, miks keerulistel aegadel on poliitikasse pürgijaid rohkem kui rahulikel, võib tuleneda sellest, et osa inimesi ammutab väljakutsetest, vastasseisudest ja kriisidest energiat ja adrenaliini. Ülejäänud hoiavad seetõttu juhtivatest avalikest ametitest ja tegevustest eemale. Savisaarest sai suur poliitik siis, kui „Toompead rünnati“.
Kandideerijate nimekirjast oli inspireeriv näha ka neid, kelle tutvustuses on kirjas, „75aastane, FIE, pensionär“. Just see – „kandideerin ja olen FIE“ – pani mõtlema.

Valimisprogramme tasub ise lugeda vaid teemadel, mis puudutavad konkreetselt sinu tegevusvaldkonda või huvi.

Valijakompassid 

24 alarkilpv01EELK peapiiskop Urmas Viilma avaldas „Ristiinimese valimiskompassi“, mis hindab seda, kuivõrd kajastuvad Eesti Kirikute Nõukogu septembris 2018 Riigikokku kandideerivatele erakondadele esitatud ootused erakondade valimisprogrammides. Teised valijakompassid – seekord pakuvad neid valijatele Postimees, Delfi ja ERR – kirikuga seotud küsimusi ei küsi. Nad esitavad sulle 20–25 küsimust, sina klikkad ühele etteantud vastusest. Mõnel puhul oodatakse, et sa seejärel „esitaksid kaalud“ (ehk annad mõista, mis küsimus on oluline sinu jaoks ja mis mitte) ning seejärel saad tulemusena teada, kui lähedal või kaugel nii tekkinud „sinu seisukohad“ on erakondade või sinu valimispiirkonna kandidaatide omadest.
Nii sa ei peagi omi hoiakuid omama (masin tuvastab sinu maailmavaate ikkagi), sa ei pea kandidaate nime, näo ja tegevuse poolest teadma ega tundma, ka pole vaja enam lugeda erakondade valimisprogramme. Mugav, mänguline ja kiire ka.
Valimisprogramme sõna-sõnalt (ja mõni on üle 100 lk pikk) lugedes saad teada konkreetselt, milliseid summasid ja kellele lubatakse. Seekord on korduv teema nt üldhariduskooli õpetaja keskmine või minimaalne palganumber ja see, kas lasteaiad peaksid olema kohatasuta või mitte. Kokku on sedalaadi ettepanekuid programmides kokku kindlasti üle saja. Seejärel on kahte sorti mõttearendusi. Ühed räägivad edendamisest, väärtustamisest, toetamisest, konkreetsemalt mõõdetavaid lubadusi andmata. Teised kasutavad samu sõnu ja loosungeid, nagu nt „toetav“ ja „õiglane riik“, „kedagi ei jäeta maha“, „et kõikidel oleks hea“, mille puhul pead aimama või juurde mõtlema, mida need sõnad praktiliselt tähendavad ja kellele. 
Näiteks, kas see, kui pikas plaanis Eesti peaks olema „maailma parim paik, kus elada“ (selline mõte on Eesti 200-l), kas see tähendab, et üleilmselt hakatakse siis Eestisse rohkem sisse rändama kui Londonisse, kuna „kahes kohas“ ju ei saa olla parim.
Programme tasub ise lugeda vaid teemadel, mis puudutavad konkreetselt sinu tegevusvaldkonda (nt kui oled ettevõtja või õpetaja üldhariduskoolis) või huvi (nt sul on laps, keda lasteaeda panna). Nii saab ise koostada endale samasuguse valijakompassi, nagu peapiiskop Viilma koostas vastavalt EKNi ootustele.
Viilma „Ristiinimese valijakompassi“ tasub vaadata neil, kes tahavad sadadest erakondade poolt pakutud lubadustest hoomata seda (suhteliselt väikest) osa, mis puudutab kirikute tegevust. Teisi valijakompasse tasub ka katsetada (soovitan proovida mitut, kuna mõneti erinevad nii küsimused kui ka tulemuseks saadav teadmine enda ja erakondade või kandidaatide vaadete kattumisest). Ent viimselt on valimisvalik nagu elu ja õnn ikka – igaühe enda teha.