Oktoober 2019 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
Greta Thunberg’i nimi on viimased kuud olnud üle maailma ajalehtede esikülgedel. Ühed peavad teda kaasaja prohvetiks, teised lihtsalt roheliste poliitikute poolt ära kasutatud lapseks.
Kes ta siis on? Greta ema on tuntud Rootsi ooperilaulja Malena Ernman ja isa näitleja Svante Thunberg. Greta on vegan, kes veenis ka oma vanemaid veganiteks hakkama. Keskkonna säästmise eesmärgil keeldub ta lendamast ja reisib enamasti rongi või elektriautoga. New Yorki jõudmiseks kasutas ta purjekat Malizia II. Ta on loobunud uute rõivaste ostmisest ja rakendab enda suhtes ostmiskeeldu (nn shop-stop). Ta ostab kasutatud rõivaid või laenab neid pereliikmetelt. Uusi asju soetab ainult äärmisel vajadusel. Gretal on Aspergeri sündroom. Diagnoositud on ka ADHD, obsessiiv-kompulsiivne häire ja valikuline mutism.
Kaasaegne ökoreligioon küsib: mida ma pean kartma? Kuid ristiusk näitab: mida ma võin loota.
Kliimamuutus pani tegutsema
Kliimamuutusest sai Greta teada 8-aastasena, 11-aastaselt langes ta depressiooni. Masendusest aitas üle saada soov maailma parandada. Ta on öelnud, et just tänu oma diagnoosile on ta suutnud pühenduda aktivismile: „Kui ma oleksin olnud teiste sarnane ja hea suhtleja, siis oleksin proovinud panna aluse mõnele organisatsioonile. Aga ma ei suutnud seda. Ma ei oska inimestega kuigi hästi läbi saada, nii et tegutsesin selle asemel omaette.“
Greta aktiivne tegevus algas 20. augustil 2018, kui ta oli 15-aastane. Ta kutsus üles koolistreigile, et tõmmata tähelepanu kliimamuutustele. Ta ütles, et jätkab reedeti streikimist, kuni valitsused võtavad midagi ette, ja kutsus seda tegema ka teisi. Tänavu tõid Thunbergi algatatud ülemaailmsed kliimastreigid 15. märtsil ja 24. mail tänavatele üle miljoni noore. See liikumine on levinud ka eesti koolinoorte hulgas.
Greta viimased üleskutsed on muutunud üha ahastavamaks ja sõjakamaks. Nii hüüdis ta jaanuaris Davos’is maailma liidrite ees: „Ma tahan, et te tegutseksite nii, nagu maja põleks. Sest see põlebki.“– „Ma ei taha, et te oleksite lootusrikkad. Ma tahan, et te oleksite paanikas.“
On arusaadav, et selliste sõnumite taustal on kasvanud ka kriitikute hulk. Maarja Vaino kirjutas: „Rootsi teismeline Greta Thunberg võis ju alustuseks mõjuda mõtlema ärgitavalt, kuid peagi ähvardab kogu keskkonnateema just tema eestvedamisel farsiks muutuda. Millegipärast meenub legend 13-aastasest prantsuse karjapoisist Étienne’ist, kes 1212. aastal kuulutas ennast uueks Mooseseks ning lubas talle järgnema hakanud mitukümmend tuhat last ja noort viia läbi mere tõotatud maale.“ (Postimees, 25.09.2019). Paljudele tundubki, et Greta esineb üha enam kliimasõdalasena või keegi lihtsalt kasutab seda last hirmu ja paanika külvamiseks ära.
Kristlus on lootuse usk
Teoloogid on juhtinud tähelepanu, et ökoloogiline kriis on asendanud maailmalõpu temaatika. Selle asemel, et küsida „Mida ma võin loota?“, küsib kaasaegne ökoreligioon: „Mida ma pean kartma?“ Nii on kujunenud omamoodi ülemaailmne hirmunute oikumeenia.
Mida arvata kõigest sellest Piibli valguses? Seal, kus mõistus kuulutab halvimat arengut, annab Piibel toetuspunkte lootusele. Jeesuse surmale järgneb ülestõusmine. „Ma nägin uut taevast ja uut maad, sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam“ (Ilm 21:1). Johannes kirjutas selle raamatu trööstiks Rooma impeeriumis kannatavatele kristlastele. Vaevalt et ta ise või keegi teine kujutas ette hävimist riigile, mis oli korra ja turvalisuse garant ning kus vastuhakkajad armutult hävitati. Kuid Johannes nägi Patmose saarel võitlusest kaugemale. Ta ei pea vajalikuks kirjeldada oma naha päästmise strateegiaid. Sest uus, mis tuleb, pole inimkätega loodav.
„Millega see kõik lõpeb?“ Johannes vastab: Sellega, millest kõik algas. „Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!“ (Ilm 22:13). Nõnda ütleb see, kelle surmas ja ülestõusmises on koidutäht särama löönud.
Head kaasteelised! Olgem siis tänulikud ka neile, kes meile, nagu Greta Thunberg, Looja esimest ülesannet loodut „harida ja hoida“ (1Ms 2:15) meelde tuletavad. Kuid ärgem unustagem, et Jumala tahe ei ole hirm ja masendus, vaid kindel usk – „loodu … vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse“ (Rm 8:21).
