September 2020 
Helina Voogne, tekst ja fotod
„Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea“ (1Ms 1:31).
Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on võtnud käesolevaks aasta-teemaks „Armastame loodut“. Mitmed ebamugavused ja piirangud, millest me täna end leiame, on otseselt või kaudselt seotud sellega, et inimesed ei ole loodut õigesti armastanud.
Miks aga peaksime kristlastena loodu(s)hoiu pärast muretsema? Jeesus sellest ju palju ei rääkinud, pigem kurjustab ta viigipuuga, mis ei kandnud väljaspool hooaega vilja (Mk 11:12–14). Selles loos ei ole tegemist loodushoiu teemaga, vaid Jeesus soovis anda edasi midagi muud. Näib, et looduse hoidmise osas on Jeesus väga napisõnaline. Aga kas ikka on?
Juutliku mõttemaailma kohaselt, milles liikus ka Jeesus, ei olnud erisust sakraalse ja sekulaarse vahel – Issand valitses kõige üle ja tuli lunastama kogu loodut, mitte vaid inimhingi. Messia poolt toodav kuningriik tähendas kogu loodu uuendamist, uut genesis’t.
Meil tuleb pöörata tähelepanu ka oma suhtele looduga, sest me oleme ühe ökosüsteemi osa.
Isegi kui Jeesus ei rääkinud loodusest otseselt, kutsus ta meid üksteise ja eriti vaeste eest hoolt kandma. Meie (tarbimis)käitumisel on mõju kogu keskkonnale – jõeveele ja õhukvaliteedile, maale ja ookeanile. Mida väiksem on minu ökoloogiline jalajälg, seda rohkem jääb elamiseks vajalikku ruumi ligimesele. 
Vahel kipume nägema loodust kui midagi, mis on pandud meie jalge alla, ja sellisena, millest meie oleme kõrgemal. Jumal andis inimestele ülesande: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!” (1Ms 1:28). Samas tuleb meil seda ülesannet näha piibelliku valitsemise vaatenurgast – valitseja on see, kes teenib ja peseb ka omade jalgu.
Saksa teoloog Jürgen Moltmann ütleb, et loodus ei ole lihtsalt passiivselt allutatud inimesele, et meil oleks materjali, millega tegutseda, vaid see on ka meie elukeskkond. Me räägime palju headest suhetest inimeste vahel, aga meil tuleb pöörata tähelepanu ka oma suhtele looduga, sest me oleme ühe ökosüsteemi osa. Hiljutised sündmused on näidanud ilmekalt, et loodus mõjutab meie elu väga palju. Me ei tohiks vaadata loodust pilguga, kui palju me siit kasu saame, vaid kuidas me hoolitseme selle aia eest, mida me kutsume koduks.
EKNi töökoosolekul vastu võetud avaldus ütleb:
„Me armastame loodu(s)t, kuna selle Loojaks on Jumal, kes on armastus ja kes on kutsunud meidki armastama.
Me parandame meelt, kuna oleme patuste inimestena eksinud Jumala ja tema loodu vastu, kahjustades nii oma loomispärast olemist kui ka suhet Looja ja kogu looduga. 
Me hoiame loodut, kuna Looja on usaldanud selle meie kätte, et me selle eest tema tahte järgi hoolt kannaksime.
Me teadvustame, et kuna Kristuses võetakse kokku kõik, mis on taevas ja maa peal, on meie missioon siin maailmas olla jumalanäoline uus loodu, kes kannab hea majapidajana hoolt kõige eest, mis kuulub algselt ja viimselt Jumalale.
Me kutsume Jeesust järgides õppima ja õpetama head loodu(s)hoidlikku eluviisi.”
Loodu(s)hoiukuu on veel käimas kuni 4. oktoobrini ja kristlased üle maailma on kutsutud loodu(se) eest palvetama ja hoolt kandma. Loodetavasti võtsite ka ise maailmakoristuspäevast osa. Palju häid ideid koos kogudusega loodu heaks tegutsemiseks leiate EKNi kodulehelt ekn.ee – alajaotusest „Armastame loodut“. Kindlasti ei peaks Jumala loodu hoidmine piirduma üksnes septembrikuuga, vaid kumama läbi meie otsustest, käitumisest ja suhtumistest.
