August 2021 
Peeter Võsu, Oleviste kogudus
Läbi 30 aasta on kõlanud erinevaid seisukohti Eesti iseseisvuse taastamise kohta. Mõne arvates oli meil lihtsalt õnne. On ka pakutud, et olime piisavalt nutikad või et keskvõimul ei jäänud muud üle, kui meie vabadusetaotlusega nõustuda. On öeldud ka, et see oli ime. Üksikud on lisanud: „Jumala ime.“
Puudus manuaal „Kuidas Nõukogude Liidust lahkuda“.
On ilmselge, et jõuga ei oleks me midagi ära teinud. Meil polnud relvastust ega armeed. Polnud ka pretsedenti, mida iseseisvumise saavutamiseks järgida. Nõukogude Liidust ei olnud ju ükski riik lahkunud. Kõik varasemad katsetused seda teha olid läbi kukkunud. Puudus manuaal „Kuidas Nõukogude Liidust lahkuda“.
Meediasse on nendest aegadest jõudnud nii rahvuslike kui toonaste riigijuhtide ausaid tunnistusi, et vabaduse suunas liikumine oli hästi edenenud, kuid puudus selgus, kuidas astuda reaalne samm, et ka soovitud tulemuseni jõuda. Vaatamata sündmuste ootamatule arengule, mis tõi Moskvas võimule Jeltsini, oleks ka tema võinud okupeeritud alade vabanemisele vastu seista. See oleks meie oma riigi lootused kustutanud. Ka rahvusvaheline üldsus ei kiirustanud meie iseseisvust tunnustama enne, kui Venemaa seda tegi.
Oleme väikese rahvana oma iseseisvuse saanud kingitusena, mille eest võlgneme tänu Jumalale. Loomulikult oli kogu selles loos terve hulk erinevate rollidega inimesi, kes tegid ära palju, et need püüdlused realiseeruks. Vaatamata kõigele oli see ime, mille eest saame vaid tänada.
1991. aasta augusti sündmuste keskel
Enne Eesti taasiseseisvumist olin noore aktiivse kristlasena alustanud Gospelfestivalide korraldamisega. Olin ühenduse Noorte Missioon asutajaliige, OMi laeva Logos ja Noorte Missiooni laeva Anastasis eestipoolne vastuvõtja ning õppinud ühe semestri Hawaii ülikoolis University of the Nations. Iseseisvuse taastamise ajal olin seotud mitme avaliku üritusega, millest esitan siinkohal mõned eredamad mälestused. Loodan, et need aitavad jäädvustada veel rääkimata kõrghetki nendest murrangulistest aegadest.
Mercy Ships (halastuslaevad) laev Anastasis Tallinnas
Augusti alguses saabus Eestisse halastuslaev Anastasis, et pakkuda lastele ja noortele tasuta hambaravi ning evangeelset muusikat ning sõnumit kogudustes ja väljaspool. Laevapere koosnes rohkem kui 40 eri rahvusest, mis kajastus nende esitustes. Ka arstid, kes pakkusid tasuta abi, olid siin vabatahtlikena.
Mitmed Tallinna ja lähiümbruse kogudused võtsid vastu külalisi, kes ööbisid laevas, mis seisis reidil ja millega pidas ühendust kalda vahet kurseeriv paat. Meenutan, et iga maaletulek oli külaliste jaoks Nõukogude Liidu riigipiiri („Raudse eesriide“) ületamine.
Vabaõhuüritusteks saime Tallinna linnalt loa püstitada Raekoja platsile suur lava, mis oli laevarahva kasutuses kogu kolmenädalase siin viibimise aja.
Üheks meeldejäävaks seigaks oli kaasaegse kristliku muusika tuntud esitaja Scott Wesley Browni tulek Oleviste õhtusele jumalateenistusele. Sadamasse saabudes avastas ta, et oli jätnud passi laeva (tagasiminek oleks ta juba esinemisele hiljaks jätnud.) Selleks ajaks oli Nõukogude piirivalve meiega juba nii harjunud, et piisas lihtsalt suusõnalisest garantiist, et tegemist on meie külalisega, kelle eest me võtame ise vastutuse. Nende heatahtlikkus päästis seekord meie õhtu.
Laeva lahkumine oli plaanitud 20. augusti hommikule. Lahkumisluba aga ei saadud, kuna Nõukogude sõjalaevad olid Tallinna lahe sisse piiranud ja valitses sõjaseisukord. Õhtuks jõuti siiski kokkuleppele, et Anastasis võib minna.
Olin üks vähestest vastuvõtjatest, kellel oli alaline luba laeval viibida. Anastasise juhtkond tegi mulle ettepaneku lahkuda koos nendega. Võimuhaarajate tulevikuplaanid olid ettearvamatud ja minust oleks võidud teha nendele sobimatu dissident. Ettepanek oli ahvatlev, kuid Eestisse jäämine tundus selles olukorras õigem. Nii ma ka tegin.
Olin üks nendest kristlastest, kes sai neil pöördelistel aegadel täita oma osa vaimulikus ärkamises.
Kolmas Gospelfestival Tallinnas 
Kolmanda Gospelfestivali ajaks Tallinna Linnahallis oli plaanitud laupäev, 24. august. Enne 20. augustit olid USAst saabunud selle peakorraldaja Rolly Richert ja esinejad: Debbie Riecks, Steve & Maria Gardner, Texas Swing Band ja First Love. Plaanis oli hoida nende esituste jaoks Raekoja platsil lava kuni Linnahalli kontserdini püsti, mis ka, vaatamata tormilistele sündmustele riigis, õnnestus.
20. augustil läksin koos minu autos istuva Rolly Richertiga lennujaama, kui Pihkvast saabus Tallinna sõjamasinate kolonn. Vaatepilt oli kohutav. See tõstatas hulga küsimusi meie ürituse võimalikkusest. Linnavalitsusest küsisime, kas tohime õhtuti Raekoja platsil kontserte jätkata. Saime vastuseks, et kui julgeme, siis kindlasti. Samal päeval helistati mulle ka USA saatkonnast Moskvas. Uuriti, kas saabunud külalised on kohal ja kas nendega on kõik hästi? Suursaadiku soov oli, et kõik ameeriklased lahkuksid esimesel võimalusel, kuna valitseb sõjaolukord. Seda kuuldes ütlesid kõik meie külalised, et nad jäävad siia esinema.
Õhtuse kontserdi ajal Raekoja platsil tuli minu juurde üks kuulama jäänud noor mees, kes ütles: „Meie ümber on Vene tankid, mis kohe lõpetavad kõik meie vabaduse püüdlused. Kas see teie Jumal suudab midagi nende vastu teha?“ Ütlesin, et suudab küll. Muidugi ei olnud mul aimugi, et see konflikt nii kiiresti laheneb.
Edasi toimusid juba meile ajaloost hästi tuntud arengud. Hilisõhtul kuulutas Eesti end iseseisvaks riigiks. 21. augustil võitis Boriss Jeltsin riigipöördekatse Moskvas. See lahendas olukorra, misjärel Vene eriüksused lahkusid Eestist.
Laupäeval toimus tulvil täis Tallinna Linnahallis III gospelfestival, kus astusid üles USAst saabunud külalised koos mitmete Eesti tuntud kristlike muusikutega. Linnahalli juhtkonnalt kõlasid õnnitlused: „Esimene suurüritus vaba Eesti kõige suuremas saalis, palju õnne!“
Kuigi olime suurte ajalooliste sündmuste fookuses, ei olnud siin ajakirjanikke, kes oleksid neid jäädvustanud. Suured pealkirjad tulid USA Colorado osariigi ajakirjandusest, kuhu kirjutas siin viibinud Youth for Christ president Roger Crossi tütar Shawna. Tuntumatest inimestest levitas head sõnumit meie iseseisvumisest ka Debbie Riecks.
Vaimuliku ärkamise aeg
Olin üks nendest kristlastest, kes sai neil pöördelistel aegadel täita oma osa vaimulikus ärkamises. Koguduste liikmete arv Eestis kasvas hüppeliselt. Tundub, et vaimuliku ja rahvusliku ärkamise vahel Eestis olid selged seosed.
Suurte muutuste tuules toimus ka sündimuse kasv, mis hiljem jälle taandus. Siiani on vastuseta küsimus, kas demograafiat vedas vaimulik või rahvuslik ärkamine või ka mõlemad? Teada on vaid see, et majanduslik olukord oli siis sügavas madalseisus. Objektiivse sisekaemuse korral võiks ehk saada mõnegi vihje, mis aitaks sündimusel taas kasvule pöörduda.
Sõnapaar „rahvuslik ärkamine“ on tänases Euroopas ja lääneriikides laiemalt omandanud negatiivse varjundi. Inglise keelest tõlkides saame tagasi võõrsõna „natsionalism“, mis on peaaegu võrdne mõistega „võõraviha“.
Rahvuslus ja patriotism olid reaalseks jõuks meie omariikluse taastamisel. Vaimulik ärkamine tundus sellega loomulikult kokku käivat. Võimalik, et selline kooslus oli ka põhjuseks, miks meie rahvuslikkus ei pöördunud ühegi teise rahva vihkamiseks. Vihasõnumid avalikus ruumis praktiliselt puudusid. Vaatamata pea iga pere poolt läbielatud kannatustele. Usun, et Euroopa vasakliberaalse ideoloogia kandjad on eksituses, kui arvavad, et oma rahvuse patrioot on kindlasti teiste rahvuste vastane.
Samuti usun, et vaimulik ärkamine, mis toimus samal ajal rahvuslikuga, kuid jäi paljudele siiski märkamatuks, andis oma hindamatu panuse Eesti riigi heaks. Loomulikult on õige suhe oma Loojaga hindamatuks väärtuseks igale üksikisikule nii ajalikus kui ka igavikulises mõttes. Osadus Jumalaga on heaks aluseks normaalsetele omavahelistele suhetele. See lahendab paljud hädad, nagu depressioon, läbipõlemine jms. See paneb paika pere- ja sõprussuhted.
Lisaks isikliku elu korrastamisele tervendab see ka ühiskonda. Ärkamisliikumised on seda läbi ajaloo teinud. Nende toel on vähenenud kuritegevus ja pahed. Nende tulemusena on läbi pikema perioodi tekkinud läänelik kultuur, mida me tänase päevani naudime Euroopas.
