Kuhu viib meie tee globaalse soojenemise ajastul?

9/2008 Helle Liht, Hiiumaa suvefestivali seminar

Kuhu viib tee? Hiidlane ütleb, et tee ei vii kuhugi, kui inimene ise ei lähe. Aga heidame korraks pilgu tagasi. Millist teed oleme seni käinud? Ja kas seda jätkates liigume õiges suunas? Tajudes valusalt muutusi ümbritsevas keskkonnas on kogu inimkond küsimas: „Kuhu oleme jõudnud? Kas see on see tee, mida me tahame käia?"

Globaalse soojenemise teel

ÜRO avaldas hiljuti kliimamuutuste raporti, mis väidab, et kui soojenemine jätkub samas tempos nagu praegu, tõuseb Maa temperatuur paarikümne aasta jooksul kahe kraadi võrra ja see põhjustab ühe kolmandiku taime- ja loomaliikide väljasuremise. Eluks vajalik ökoloogiline tasakaal on pöördumatult rikutud ja seda eelkõige inimtegevuse tulemusena. Meie tarbimisharjumused avaldavad survet tööstuse arengule – me tahame ikka rohkem, paremat ja odavamat, tahame jõuda ikka kõrgemale ja kaugemale. Paraku kaasneb sellega reostuse kasv, metsade hävitamine, kasvuhoonegaaside kogunemine, odava tööjõu ärakasutamine. Ja eelkõige kannatavad seeläbi maailma vaesed kogukonnad, kes ei suuda ennast kindlustada sageneva põua, nälja, üleujutuste ja elukalliduse tõusu vastu. Me oleme käimas globaalse soojenemise teed, mis toob endaga kaasa hävingut nii loodusele kui inimestele.

Kas kristlastena peaksime selles osas midagi ette võtma?

Hoolimine loodust tähendab hoolimist üksteisest

Me oleme osa samast ökosüsteemist, seotud kogu ülejäänud looduga ja selle läbi lahutamatult ka üksteisega. Kristuse käsk armastada oma ligimest nagu iseennast võib leida väga praktilise väljundi näiteks oma trabimisharjumusi kontrollides – eelista eestimaist, et kuluks vähem kütust transpordile ja õhk säiliks puhtam; sorteeri prügi, et võimaldada jäätmete taaskasutamist ja seega säästa loodust; osta öko-märgistatud õiglase kaubanduse tooteid, sest nende tootmiseks arengumaades on järgitud looduse jätkusuutliku kasutamise printsiipe ega ole vägivaldselt kasutatud lapstööjõudu; osta vaid vajalikke asju. Väga paljude inimeste elukvaliteet maailmas sõltub meie tarbimisharjumustest!

Hoolimine loodust tähendab osalemist Jumala plaanis

Kuid hoolimine loodust ei tähenda ainult hoolimist kaasinimestest. Siinkohal on väga paslik tsiteerida üht meie tunnustatuimat teoloogi. Osvald Tärk ütleb oma Rooma kirja seletuses:

Jumala sõna käsib inimesel näha looduse kannatamises enda süüd. Inimese langemine mõjutas loodust. Paulusele on loodus nagu suur rippuv ahel, mille esimeseks lüliks on inimene. Esimese lüli murdudes varises kokku terve ahel. ... Kuid Paulus näeb veel midagi – loodus pääseb koos inimesega kord „kaduvuse orjusest" (Rooma 8:19-23). .... Keset looduse ägamist kostab evangeeliumi rõõmuhüüd: inimene võib pääseda ja loodus võib pääseda!

Hoolides loodust oleme Jumala kaastöölised, hoolitsedes selle eest, mis kuulub temale (Ps 24:1). Üks Hiiumaa seminaril osaleijaist võttis meie jutu kokku nõnda: kogu universum on Jumala loodud ja kuulub temale. Laseme siis temal otsustada, mis ta sellega teeb, ja ärgem kiirustagem selle hävitamisega tema eest. Meile on ta andnud kohustuse selle eest hoolitseda – see on meie tee.

.