Missioon ja väärtused

4/2010 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

Tublid inimesed väärivad tunnustamist – Mustvee Betaania koguduse palvelas tänati 26. märtsil politsei, piirivalve, päästeteenistuse, Kaitseliidu ja kiirabi töötajaid ning ettevõtjaid. Ürituse eesmärgiks oli märgata enda ümber inimesi ja tuua argielust esile seal peituvat head. Kokkutulnutest seitsmeteistkümnele, nende hulgas pastor Paul Gillile, anti üle Jõgeva maavalitsuse ja Mustvee linnavalitsuse tänukirjad. Muusikaga kaunistasid koosviibimist kohaliku muusikakooli õpilased. Alljärgnevalt on toodud päevakohane ettekanne.

"Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!" (Õp 22:28)

Olen üha enam märganud inimeste huvi oma maa ja rahva mineviku vastu. Paljud käivad arhiivides, et oma sugupuud koostada. Kes on meie esivanemad, kust me tuleme, milline on meie tegelik ajalugu? Me ei ole juurteta rahvas. Ka need, kes on siia maale mujalt tulnud, ei ole minevikuta inimesed.

Seepärast on mõistlik küsida, mis on minu/meie missioon ja püsiväärtused? Millised on need esivanematelt päritud piirimärgid, mida ei või nihutada?

Pigem on need piirikivid meie esivanemate poolt väljapuhastatud. Need piirimärgid on seadnud Jumal ise.

Toon mõned isiklikud kogemused. Õppisin TPI-s eriprogrammi alusel, et ühendada tehnikateadust meditsiiniteadusega. Eesmärgiks oli saada hea erialane ettevalmistus, et siis normaalselt elada, aga anda ka oma panus meditsiinitehnika edendamiseks.

Praktikate ajal ja hiljemgi viibisin sageli päris suurte lõikuste juures. Seal tajusin kuidagi inimese kahestumist. Nimelt, kui muidu oli inimene eelkõige isiksus, siis lõikuslaual oli ta objekt. Näiteks, kui õhtuti oma abikaasa südametukseid kuulasin, siis oli see midagi väga lähedast, kokkuliitvat, erutavat ja kaunist, kuid lõikuslaual oleva inimese avatud rindkeres tukslev elund oli üksnes verd pumpav organ. Veel suuremat erinevust tajusin lahkamislaua ääres seistes. Ka kirstus olev lahkunu on eelkõige inimene, isiksus oma elatud eluga. Ta on paljude mälestuste sõlmpunktiks. Hoopis teine tunne on seista lahkamislaua ääres. Surnukeha mõjub seal anonüümsena. Ta on nagu kogum erinevaid organeid, mida tuleb läbi uurida.

Intuitiivselt tajusin olemuslikke küsimusi, mille lahtimõtestamine võttis aega. Kuid need suunasid mind otsima oma missiooni ja väärtusi. Pikkamööda jõudsin selleni, et nii tavasuhetes, haiglas kui ka surmaga kokku puutudes ning ka lahkamiskambris ei kadunud see isiksuse mõõde.

Isikuväärtus ja inimväärikus on ühed piirimärgid, mille meie esiisad on seadnud. Nii tervete kui haigete, surijate ja ka surnute juures. Neist piiritähistest annavad märku ka mitmesugused rahvakombed ja rituaalid.

See on tõsi, et igapäevane töö võib muutuda ka rutiinseks ja me ei pane neid väärtusi, millega tegeleme, õieti tähelegi. Need muutuvad nii tavaliseks, et teatud olulised piiritähised kaovad silmist. Kuna olen kõige rohkem meditsiinivaldkonnaga kokku puutunud, siis tooksin siit ka näite.

Suurte haiglate juures on erakorralise meditsiini osakonnad, kuhu tuuakse ja kuhu tulevad erakorralist abi vajajad. Minus tekitas suuri küsimärke, kui seljavaludega patsient, kes tegelikult istuda poleks tohtinud, pidi pärast seda, kui oli ennast kirja pannud, kuus tundi ooteruumis istuma, ootama ja valuvaigisteid neelama, enne kui arst teda lõpuks vastu võttis. Ka sööma ei saanud minna, sest polnud ju teada, millal arst teda läbi vaatab. Korraldus oli lihtsalt kohapeal olla ja oodata. Kuid seal oli ka maalt tulnu, kes ootas hommikust saati ja jäi veel õhtul edasi ootama.

Olen senini väga tänulik kunagisele Vabariikliku Tallinna Onkoloogia Dispanseri peaarstile Aleksander Gavrilovile, kes igal reedesel töötajate kokkutulekul meile nii isalikult rääkis õigest suhtumisest haigetesse ja kaasinimestesse üldse. Nii ta nagu puhastas neid piiritähiseid. Ja teate, see toimis.

Aukartus elu ees, inimväärikus ja isikuväärtus, abielupühadus, kodumaa-armastus jne on piirikivid, mis peavad jääma paika. Seejuures tajusin, et siin on ka piirimärgid, mis ei olegi meie esiisade poolt pandud. Pigem on need piirikivid meie esivanemate poolt väljapuhastatud. Need piirimärgid on seadnud Jumal ise. Ja Jumala ees me kanname ka vastutust.

Siin on täna inimesed, kelle kaudu paistavad välja need väärtused ning teod, mis õilistavad ühiskonda ja annavad lootust tulevikuks, mis on eeskujuks, julgustavad ja loovad turvatunnet. On erialasid, kus see kõik tuleb eriliselt esile. On elukutseid, mille esindajad kannavad erakordset koormat ja vastutust, on ameteid, kus tuleb isegi oma elu ohtu seada või ka ohverdada.

Mustvee tänab, paneb tähele ja tunnustab. Me ühineme sellega. Meil kõigil on omad piiritähised, mis vajavad hoolt ja puhastamist. Meie kõigi jaoks on koht, kus anda oma panus.

Jah, "Ära nihuta igivana piirimärki, mille su esiisad on seadnud!"

2_Mustvee tanab 2010: Janek Romanovitš: Häid soove ütlesid omavalitsuste esindajad ja kohalikud vaimulikud, samuti Jõgevamaalt valitud Riigikogu saadikud.