Tänased valikud määravad homse elu

4/2010 Tõnu Lehtsaar, Tartu Kolgata baptistikoguduse juhatuse esimees

Lootusest rääkimine polegi tänapäeval nii lihtne. Elame maailmas, kus kristlased võivad hakata end üsna lootusetult tundma. Inglismaal vallandati meditsiiniõde, kes palvetas patsiendiga. USA-s on nendel sotsiaalvaldkonna spetsialistidel, kes tunnistavad end konservatiivseteks kristlasteks, raskem tööd leida. Oleme kogenud mitmekülgset kristlusevaenulikkust ka Eesti meedias. Perekonnad lagunevad ja sellele aidatakse kaasa. Kristlikud väärtused on kasvava surve all.

Kuulun nõukogude ajal kasvanud põlvkonda. Kõigi puuduste juures oli siis vähemalt üks positiivne joon: koguduse ja maailma vahel oli selge piir. See, kes astus kogudusse, riskis üsna paljuga. Tänapäeval enam piire pole. Meie noorte olukord, nende valikud, kiusatused ja otsused on paljuski keerulisemad kui eelmises põlvkonnas. Olen imetlenud, kuidas Jumal toob jätkuvalt ka relativistlikust mõttemaailmast inimesi enda juurde.

Ilmalikustuvas ühiskonnas on kogudusel religioonisotsioloogia vaatenurgast kaks võimalust: kas mängida kaasa usulise vabaettevõtluse mängu ning kujuneda vastavalt tellija tahtmisele või säilitada oma sümboliline ja maailmavaateline terviklikkus. Esimesel juhul kogudus lahustub maailmas. Teisel juhul võib ta aga muutuda väikese grupi inimeste eraasjaks, mis ei mõjuta ühiskonnas kui tervikus toimuvat.

Oluline on, et me igas valikus otsustaksime jumalariiklikult.

Tekib põhimõtteline küsimus: kuidas peaks kujunenud olukorras kristlased käituma? Kas meil on lootust? Olen kuulnud väiteid, et Issand on meid islamile juba ära andnud. Kui on näha, et jõudu pole, siis on targem kaevikusse jääda. Ilma jumaliku väe ja selguseta ei suuda me midagi. Mingil hetkel võivad need teemad muutuda meie jaoks väga isiklikuks.

Lootuse mõistmiseks on kohane peatuda selle mõistel Piiblis. Vanas Testamendis on see alati suunatud tulevikku. Lootus tähendab Jahve kaitse ja õnnistuste, eriti aga tõotustega arvestamist. Jumalale loodetakse, sest tema on õiglane ja muutumatu. Uus Testament näitab, et lootus viib meid jumalikele jõuallikatele. Paulus väljendab mõtet, et me oleme kutsutud üheks lootuseks. Vaatamata ilmalikele aegadele pole midagi põhimõttelist, mis takistaks meid kõigest eelnimetatust osa saamast.

Meie probleemide üks põhjusi on see, et me ajame segamini lootuse ja himu. Himu on suunatud asjadele, lootus aga abstraktsele. Mõlema puhul on inimese ego positsioon erinev. Himu puhul aetakse taga objekti. Lootuse puhul seistakse Jumala ees. Lootus on suunatud igavikku, himu lõpeb iseendaga. Palju sellest, mida pakutakse lootuse pähe, on himu küsimus. Me oleme lootnud saada EL-i ja NATO-sse, nüüd ootame euro saabumist. Ükski nendest pole suutnud ei inimestele ega ühiskonnale anda sisemist rahu ega eneseleidmist.

Meie lootusrikkus või lootusetus avalduvad meie valikutes. Üks teadusliku mõtlemise põhiprintsiipe on see, et keerulised probleemid tuleb jagada alajaotusteks ning neid tuleb käsitleda eraldi. Midagi sarnast on ka meie eludes. Mingil elementaarsel tasandil teeme pidevalt konkreetseid valikuid. Ustavus pisiasjades viib ustavuseni suurtes. Oluline on, et me igas valikus otsustaksime jumalariiklikult. Ka siis, kui me ei adu toimuva tervikpilti, jääb meil võimalus loota Jumala tarkusele ja juhtimisele.

Mäletan üht oma masendunud palvet õhtumaa allakäigu pärast. Olin lugenud internetist taas Jumala pilkamise ja amoraalsuse kohta ning mul tuli tunne, et see on otsekui läbistamatu müür, mis vajub peale. Jumal küsis minult: „Kas sa usud, et mina valitsen maailma ja et see kõik toimub minu teadmisel?" Ma sain öelda, et usun ja siis hakkas mul kergem. See pole minu võitlus, see on Jumala võitlus.

Mida teha, et meie valikud oleksid lootusrikkad? Nimetan vaid mõnda, mis minu arvates on oluline. Esiteks, me peame hoidma usulist keelt. Kui kaotame sõnad patt, lunastus, andestus ja igavene elu, siis kaotame kristluse. Kristlus elab, kuni püsib sõnum lunastusest. Asjaolu, et inimesed seda kuulda ei taha, pole vabandus sõnumist loobumiseks.

Kui kaotame sõnad patt, lunastus, andestus ja igavene elu, siis kaotame kristluse.

Kui võtame endale üle jõu käivaid kohustusi, mida Jumal meile pole andnud, muutume kergesti lootusetuteks. Me vastutame meile Jumala poolt antud piirides. Kui Piibel ütleb, et Jumal on nad andnud kõlvatusse, siis on see tema otsus, mida meil tuleb aktsepteerida. Probleemi saab kõrvaldada vaid põhjust likvideerides. Me saame elada jumalakartlikult ja kuulutada jumalakartust.

Väga oluliseks jääb koguduse osaduse hoidmine. Pole välistatud, et mittetulundusühinguid sunnitakse ühel päeval seadusega tunnustama moraali, mis pole Piibliga kooskõlas. Meie osaks saab siis algkoguduse kombel toimida läbi väikeste kodugruppide, oodates Issanda ilmumist. Meie lootus on Jumalas ja seepärast me saame astuda ka iga üksikut sammu temaga arvestades.

Seega on lootuse küsimus üksikute otsuste ja valikute küsimus. See on himust kõrgemale tõusmise küsimus. See on Jumala ees isikliku selguseni jõudmise küsimus. See on ka isikliku pühitsuselu küsimus. Apostel Johannes kirjutab: „Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui Tema saab avalikuks, siis me oleme Tema sarnased, sest siis me näeme Teda, nii nagu Ta on. Igaüks, kellel on selline lootus Tema peale, puhastab ennast, just nagu Tema on puhas" (1Jh 3:2-3).