10/2011 Tartu Ülikooli politoloog Alar Kilp leiab, et avalik arutelu kristliku kiriku olemuse üle eesti ühiskonnas pole asjakohane ega ka mõeldav.
„Humanistliku kristluse manifestist" (Ilmunud ajalehes „Postimees" 20.09) on raske leida kristlikku sõnumit. Ma ei tea ühtki kristlikku inimühendust, millel puuduksid Jumala ja Kristuse, kristluse ja Piibli, tulevase ja praeguse eluga seotud jagatud uskumused ja veendumused. „Manifesti" alusveendumused aga paistavad paiknevat mitte kristluses, vaid ühiskonnas ja kultuuris, millega kohandumist oodatakse nüüd ka kirikutelt. Kui kirikus pole võimalik valida samas ulatuses, kui indiviidid ühiskonnas laiemalt valida saab, siis peetakse seda taunimisväärseks. Seetõttu tuleks täna kehtivate ühiskondlik-kultuuriliste arusaamade kohaselt unustada kristlik minevik ja traditsioonid ning usuühenduste juhtide autoriteet kiriku sees, kuna seda pole ju neil ka väljaspool kirikut.
Kodanikuühenduste siseasjad avaliku arutelu objektiks?
Ma ei tahaks arutada avalikult selle üle, miks mormoonid kohvi ei joo, katoliiklased rasestumisvastaseid vahendeid ei kasuta või õigeusklikel pole naispreestreid. Inimestel on vabadus kuuluda veendumuste-põhistesse ühendustesse. Kui ühenduse sees oleks igal selle liikmel kõik õigused, mis ühiskonnas on üldiselt, lakkaksid kodanikeühendused olemast. Reformierakonnas ei tohiks siis kedagi takistada pooldamast astmelist tulumaksu või mitte-tasakaalus riigieelarvet, politoloogia seltsis „poliitikast mittehuvitumast", mormoonide juures kohvi joomast ning mehi osalemast naisühendustes.
Iga kodanikeühendus – olgu usuline või mitteusuline, traditsiooniline või kaasaegne – põhineb jagatud huvidel, veendumustel, eetikal ja eesmärkidel. Igas ühenduses on asju, mille üle avalikult ei arutleta või ei arutleta üldse. Kodanikena me võime vabalt seda teha maksude üle, kuid kui tahame kuuluda sotsiaaldemokraatide või reformierakondlaste hulka, tuleb arvestada nendes inimühendustes jagatud maailmavaadetega. See, et Eesti kodanikud on vabad maksudest arvama kuidas iganes, ei tühista kuidagi nende samade kodanike õigust moodustada jagatud veendumuste põhiseid ühendusi.
Õigustatud avalik arutelu algab siis, kui ühendustes tehakse midagi, mida ei tohiks ükski ühiskonnaliige teha (nt pedofiilia, korruptsioon). Jagatud moraalsed veendumused usuühenduse sees võivad põhineda kõigel, mis ühiskonnas laiemalt pole keelatud. Näiteks ei ole keelatud luua ühendust, mille juhtivatesse ametitesse valitakse vaid mehi või naisi, ka abordist, kohvist või homoseksualismist hoidumine ei ole keelatud. Neis küsimustes inimene valib ühenduse, mitte ühendus ei pea joonduma üksikisikute valikute või kultuurilise enamuse järgi. Kui ma ühenduse liikmena tahan muuta ühendust, siis ma teen seda ühenduse liikmena ühenduse sees, mitte üldrahvaliku arutelu vormis.
Kui kristlik humanism oleks organiseerunud, oleks ka tema sallimatu.
Ka humanistidel on vaid kaks varianti – kas olla ilma ühiste väärtuste ja uskumusteta ehk ilma organisatsioonita või luua organisatsioon, mis on sallimatu nende suhtes, kes organisatsiooni ühisväärtusi ei jaga. Kui Rootsi kirik tunnustab avalikult homoseksualismi, siis selle hinnaks on kõigile vaimulikele kehtiv kohustus, mitte minna sedalaadi meelsusega vastuollu nii oma eneseväljenduses, teoloogias, jutlustes kui arvamuslugudes.
Olen kord elus sattunud universaalsete unitaaride teenistusele, keda võiks pidada kõige avatumaks avatute seas (on avatud kõigile usunditele). Ei ole aga juhus, vaid paratamatus, et universaalsete unitaaride jumalateenistustel ei mainitud kordagi ei Kristust ega Jumalat, sest jagatud veendumuste põhised sallimatuse normid kehtivad ka neil. Kui sallitakse kõiki, ei sallita kedagi konkreetset. Organisatsioonisisene valikuvabadus kehtib kõikjal vaid mitteolulistes asjades. Iseäranis tundlik teema on seksuaaleetika, mille puhul on reeglina üsna kindlalt paigas piirid, kust alates ükski erinevus ega teoloogiline eriarvamus enam ei rikasta. Isegi rootsilik kultuurluterlus pole avatud pedofiiliale (ka see on seksuaalne orientatsioon).
Kirikud taanilis-rootsilikeks kultuurkristlusteks?
Taanis ja Rootsis on luterlike kirikute roll inimese elus muutunud kultuuriliseks ning minetanud oma traditsioonilise sisu ja hierarhilise võimustruktuuri. Manifesti lugedes tundub, et sarnasele arengule kutsutakse üles ka EKNi liikmeskirikuid. Sellel kohal aga tekib kaks suurt küsimärki.
Kultuurkristlus muudab kiriku üldrahvalikuks, „kõigi kodanike" kirikuks, mistõttu avalik arutelu teemal, „millist kirikut rahvas tahab", oleks nii täiesti omal kohal. Ainult et rahvas Eestis on teistsugune kui Rootsis või Taanis. 2000. aasta üle-euroopaliste küsitluse kohaselt mõistis isegi „praktiliselt mitte kunagi kirikus käivatest" eestimaalastest rohkem kui 50% homoseksualismi ühemõtteliselt moraalselt hukka („pole kunagi õigustatud"). Rootsilikud kultuurväärtused ei ole seega eestilikud.
Teiseks pole meil ka ühiskonda, kus kodakondsuse automaatseks vasteks oleks kultuuriline kuuluvus luterlikku kirikusse. Ma saan veel aru luterlastest vaimulik-teoloog-arvamusliider-kodanikest, kuid mis ajendaks baptistliku taustaga inimest rootsilikku kultuurprotestantismi kalduvat manifesti toetama? „Kas baptist on luterlane?" on tudengid minult korduvalt küsinud.
On inimesi, kes peavad end „luterlikeks ateistideks" (sellises kombinatsioonis on „luterluse" motivatsioon rahvusluse-põhine ning maailmvaateline veendumus ateistlik), milles pole midagi halba. Kuid eelkõige just maailmavaatelisele agnostikule või ateistile, kelle jaoks kirik ei tähenda midagi usulist, tundub iseäranis arusaamatuna, miks ta seda, mida väljaspool kirikut tohib, kirikus ei tohi.
.
