Vene igatsus kristliku riigi järele

5/2011 Dr.phil. William Yoder

„Venemaa on juba praegu Euroopa parim osa ja meie ennustame talle helgeimat tulevikku." Seda väitis tuntud ortodoksi peapiiskop Vsevolod Tšaplin, Moskva patriarhaadi kiriku ja ühiskonna suhete osakonna eesistuja, telekanali „Rossija I" aprillikuu saates „Duell". Tema veendumust mööda võib läänt, kaasaarvatud Ameerikat, nimetada kristlusejärgseks. Lääs on koguni kõige jumalatum süsteem. Jumalatuses varisesid kokku nii kommunism kui natsionaalsotsialism, selles variseb ka kapitalism. Venemaast võib saada see, mida lääs enam ei ole.

Moskvas 8. aprillil toimunud rahvusvahelisel konverentsil „Kristlaste vastutusest maapealse isamaa eest" lisas Tšaplin, et kristlikul Venemaa rahval on eriline moraalne missioon, mis väljendub kogu ühiskonda hõlmavas tagasihoidlikkuses, enesekontrollis ja tarbimise piiramises. Lääne rahvastest ollakse juba ees: juba täna on üks kolmandik vene elanikkonnast praktiseerivad (õigeusklikud) kristlased; enamus järgib kõrgemaid, üleloomuliike väärtusi. Rahva kristlik kasvatus on juba praegu viinud selleni, et tähelepanuväärne enamus hülgab raha ja omamiskire kui elusisu.

Tšaplini veendumuse kohaselt saabub taas vana kristliku Venemaa eeskuju: „Praegu on ilmne, et rahvas ja kirik on üks. Vene rahvas saab jälle kristlikuks rahvaks, Pühaks Kiievi Russiks, sõltumata sellest, kas see teistele meeldib või mitte."

Moskva kohtumisel tõstis üks teine kõneleja esile teotsentrilise ühiskonna eeskuju. Selle varjundit võib näha ka ühiskondlikult avatud protestantlikes ringkondades (nt karismaatikud ja mõned baptistid), kes traditsioonilisi kristlikke väärtusi taotledes näevad koostöö võimalusi õigeusuga. Õigeusk ja need protestandid astuvad välja teatud liiki tsiviilreligiooni eest, mis jaatab kristlaste, juutide ja muhameedlaste koostööd üldtunnustatud moraalsete väärtuste kaitsmisel.

Kuid vene mineviku ja tänapäeva hindamisel lähevad protestantide ja konservatiivsete õigeusklike vaated lahku. Ühes Moskva keskoolis 11. aprillil peetud ettekandes rääkis Vene Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Liidu eelmine president Juri Sipko moraalse edumaa asemel vene ühiskonna sügavuti juurdunud kriisist.

Ikka veel ei ole mingitki nõukogude aja ajaloo hinnangut. Ikka puudub meil arusaamine sellest, kes me tegelikult oleme. Täiesti vastupidiselt Tšaplinile kirjeldab baptist vene ühiskonda kui ebaküpset: paljude etniliste ja rahvuslike grupeeringute vahel ei ole mingit konsolideeringut, ühiseid väärtusi ega eesmärke. Rahvaste vahel ei ole vastastikust mõistmist – me oleme majanduslikult ja sotsiaalselt kihistunud.

Suurkiriku rolli kirjeldas ta hukatuslikuna: „Kristluse traagika seisneb selles, et ta on leppinud meie ühiskonnas valitseva valega. Jääb mulje, et kristlust ja kirikut ainult mängitakse. See viib meie lapsed umbusku ja künismi. Uuendus võib alata vaid siis, kui me saame aru, et me oleme haiged."

Tšaplini nende väljenduste kohta kirjutas protestantliku Peterburi Kristliku Ülikooli rektor Aleksander Negrov: „Loomulikult nõustun ma ettekujutusega, et ilma ajakohase usuta Kristusesse ei ole üksikisikul ega rahval helget tulevikku. Samas hülgas ta Tšaplini kasutatud ettekujutluse, et Moskva tõuseb veel kord kolmandaks Roomaks (pärast Roomat ja Konstantinoopolit). Venemaast ei saa vaimses mõttes Euroopa parimat osa – seda võib väita vaid propagandistlikel põhjustel."

Nimetatud konverentsil osalesid ka kolm hollandi kristlik-demokraatlikku poliitikut. Õigeusklikud – nagu ka mõned karismaatilised ringkonnad ja evangeeliumi-kristlaste piiskop Aleksander Semtšenko – peavad kontakte kristlik-demokraatlike ringkondadega Lääne-Euroopas.

Vene rahvas saab jälle kristlikuks rahvaks, Pühaks Kiievi Russiks, sõltumata sellest, kas see teistele meeldib või mitte.

.