Talkshow kõigutas teadusesse uskujate optimismi

11/2011 Carmen Karabelnik

Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus ja Agape Eesti korraldasid 20. oktoobril Tartus tudengite sügispäevade raames talkshow: Teadlased diskuteerivad: „Raskesti uuritavad alad". Ürituse motoks oli kuulsa füüsiku Alberti Einsteini mõte: Teadus ilma religioonita on lombakas, religioon ilma teaduseta on pime.

Noored teadlased, kes sel teemal oma mõtteid Tartu ülikooli raamatukogu kohviku õdusas õhkkonnas jagasid, olid kõik EEÜÜ vilistlased. Marko Kääramehe erialaks on arvutiteadus, Annika Kilgi uurib eesti kirjakeele kujunemist erinevates piiblitõlgetes, metsanduse haridusega Raul Rosenvaldi doktoritöö uurimisobjektiks oli säilikpuude roll.

Mis ühendab usku ja teadust? Üks talkshow külalistest vastas sellele nõnda: mõlemad tunnevad huvi nähtamatu vastu; piirkondade vastu, mis on veel läbi uurimata, asjade vastu, mida pole veel kogetud. 17 teadlased v6itlevad

Talkshow läbiva mõttena jäi kõlama, et on küll võimalik olla korraga nii tõsiseltvõetav kristlane kui ka tõsiseltvõetav teadusetegija. Usk ja teadus ei olnud kõnelejate elus mingid eraldiseisvad ja teineteist segavad üksused. Vastupidi: usk aitab mõtestada teadustööd, suunates ausalt küsima, miks teadlane üht või teist asja uurib (kas ainult seepärast, et vastavat teemat rahastatakse või on sel enamat tähendust). Teaduslik mõtlemine aitab esitada kriitilisi küsimusi usu sisu ja traditsioonide kohta – kas kõik, mida usutakse, on piibellik või on mõnel puhul tegemist inimlike arvamustega.

Esimese poole koha pealt tunnistas Annika, et tal on olnud teinekord tunne, kas ikka igavikulisest perspektiivist on keele ajaloo uurimisel mõtet – selle uurimata jätmisel keegi nälga ei jää ja päästet see kellelegi ei too. Oma siseheitlusele leidis ta lahenduse mõttes, et suure osa inimese heaolust moodustab tema identiteet ja eesti rahva identiteedi jaoks on tähtis roll eesti keelel. Seega toetab eesti keele ajaloo uurimine eestlaste identiteeti.

Kuidas teaduslik mõtlemine on aidanud kriitiliselt oma usku reflekteerida, selle näiteks tõi Raul evolutsiooniteooria ümber käivad vaidlused ja küsis, kas kristlasel on tegelikult mõtet panustada oma energiat evolutsiooniteooria ümberlükkamisele – kui ka evolutsiooniteooria kummutatud saaks, kas see veenaks inimesi uskuma? Ta ei pidanud õigeks, et nii mõnigi kord võidakse teaduse sildi all oma usulisi veendumusi peale suruda. Nii kristlastele kui mittekristlastele on vaja enam oskust iseennast ja oma uskumusi kõrvalt vaadata.

Marko puudutas kaoseteooria teemat ja rääkis elementaarosakeste uurimise võimatusest (nende uurimine muudab nende käitumist). Kokkuvõttes kõigutati teadusesse uskujate optimismi, nagu suudaks teadlased kunagi kõik välja uurida ja et arvuti abil annab kõike modelleerida ja ette ennustada. Kui panna pliiats tera peale püsti seisma, on võimatu ette ennustada, kummale poole ta kukub. Võib vaid ise edasi mõtelda, kui palju asju võivad selliselt inimlikult ennustamatul moel nö „pliiatsitera peal" ühele või teisele poole kalduda.

Lisaks sellele, kuidas noored kristlastest teadlased oma elus usku ja teadust näevad, said kuulajad teada ka palju põnevat nende uurimisaladest. Vaid üks näide: Annika rääkis, et Lõuna-Eesti on meid õpetanud eitama nii, nagu me seda tänapäeval teeme – Põhja-Eesti keeles oli eitust väljendavaks sõnaks ep, Lõuna-Eesti keeles aga ei.

Kokkuvõtteks ei saanud eitada, et esinenud noored teadlased oskavad mitte ainult enda jaoks oma teadusala lahti mõtestada, vaid ka teistele seda põnevalt ja haaravalt edasi anda.

.