09/2011 Helle Liht
Kuidas ma kala kallistasin
Looduse vastu hakkasin rohkem huvi tundma siis, kui oma Keskonnaministeeriumis töötava sõbranna õhutusel kandideerisin ühe looduskaitsealase projekti administraatoriks. Uus amet viis mind ekspertide seltsis metsadesse, rabadesse ja niitudele, mille olemasolust ei olnud mul siiani aimugi. Erinevate mõõtmiste, monitooringute ja hindmiste käigus hakkasid metsad, rohumaad, jõed ja järved korraga hingama. Ühtäkki märkasin enda ümber elu, mida ma ei olnud siiani tähele pannud ega ka hoolinud.
Üks väljasõit viis meid Pedja jõele kalu märgistama, et uurida nende kudemisharjumusi ja rändeid. Minu ülesandeks oli kala tugevasti kahe käega oma rinna vastas hoida, sel ajal kui kolleeg talle märgistuse uime torkas. Mõned kalad olid tunduvalt suuremad kui need, mida linnainimesed poeletilt kaalu järgi jupikaupa kaasa ostavad, ja lisaks sellele hiigla libedad. Pidin kogu oma osavuse appi võtma, et kala 'kallistada', kuni kogu protseduur lõpule jõudis. Kala oma rinna vastu pigistades püüdsin seda teha võimalikult hellasti, et talle mitte haiget teha. Korraga tajusin, et see kala oli minu jaoks oluline. Teda tagasi vette visates soovisin talle head teed ja lootsin, et ta jõuab turvaliselt oma kudemispaika.
Kõik suhted on olulised
Töö looduskaitseprojektidega muutis oluliselt minu elu-nägemist. Olin suhteid kogu aeg tähtsaks pidanud, aga nüüd tajusin, et oluliste suhete võrgustik on tunduvalt laiem. Avastasin, et lisaks suhtele Jumala ja kaasinimestega ei saa mööda minna loodusest. Tajusin, et oskus näha, kuulata ja tõlgendada looduse rütme aitab mõtestada meie endi olemist, meie suhet Jumalaga ja meie kohta tema loodud maailmas.
Avastasin ka seda, et elu-hoidva suhte asemel võib meie suhe loodusega olla elu-hukutav. See oli minu elus periood, kui hakkasin tähele panema lugusid tööstuse arendamisele lõivu maksvast loodusest – keskkonnareostusest, looduslike elupaikade hävimisest, osoonikihi hõrenemisest.
Aga miks alles siis, kui olin oma jope rinnaesise kalasoomustega ligaseks teinud? Kristlasena ja baptistikoguduse liikmena ei kuulunud loodushoiu temaatika minu jaoks oluliste asjade nimekirja. Vabakogudusliku õpetuse rõhuasetus on mitmel põhjusel olnud suhete korrashoidmisel Jumala ja kaasinimesega ning hingede võitmisel Kristusele. Ei minu sekulaarne ega ka kristlik haridus olnud mind õpetanud nägema kogu elu terviklikkust. Ma ei kuulnud, näinud ega hoolitsenud sellest, mis ei väljendanud end inimkeeles ja jäi väljapoole inimühiskonda. Uskusin, et Jumala lunastusplaani ainuke eesmärk on inimene ja võib-olla isegi mitte kogu inimene, vaid ainult tema hing.
Ma pidin 'kala kallistama', et mu silmad hakkaksid avanema Jumala tegudele Looja, Alalhoidja ja Lunastajana. Ma pidin oma jope ja käed ära määrima, et õppida midagi ühe kala elust, tema pikast teekonnast oma kudemispaika ja inimese seatud takistustest, millest keskkonnareostus on suurim. Ma pidin välja astuma müüride vahelt, mis liigitasid asjad igaviku vaatepunktist lähtudes olulisteks ja mitteolulisteks, et õppida tundma kogu universumi Jumalat.
Plastjäätmete küüsis
Paraku on inimese elu-hukutav käitumine saavutanud väga ulatuslikud mõõtmed. Tajusin seda erilise selgusega oma möödunud-suvisel reisil Havai saartele.
Kui ma Honolulus lennukilt maha astusin, tundus, nagu oleksin jõudnud maailma lõppu. Mitmeid tunde oli lennuki aknast alla vaadates näha ainult vett. Lõpuks hakkas paistma kild kuiva maad. Havai koosneb sadadest saartest, mille kogupindala on veidi suurem kui pool Eestit. 1,3 miljonit inimest elavad peamiselt kaheksal saarel.
Lennuki pardal tuli kõigil reisijatel täita küsimustik, mis puudutas peamiselt keskkonnateemat, nt – kas te olete kaasa toonud taimi? Kas te olete kaasa toonud loomi? Kas te olete kaasa toonud baktereid? Selgus, et havailased on looduskaitse küsimustes väga ranged. Võõrliikide sissetoomise korral oleks need konfiskeeritud ja hävitatud, sest nii pisikese maalapi peal keset tohutut ookeani ei saa riskida sellega, et võõrliigid lämmatavad kohaliku fauna ja floora ning rikuvad kogu saarestiku ökoloogilise tasakaalu. Havailased on ka väga agarad kasutama päikeseenergiat ja valmistama igapäevatarbeid taaskasutatud materjalidest. Paljude WC-de tehnoloogia on nad viinud tasemele, kus puhtuse saavutamiseks pole kallist vett vajagi.
Kuigi havailased ise on väga keskkonnasäästlikud ja loodushoidlikud, pole nad kaitstud väljast tulevate ohtude eest. Peamine neist on Vaikse ookeani reostus. Saarestiku ümber hulbib tuhandete meremiilide kaupa Kalifornia rannikust kuni peaaegu Jaapanini plastmassi-supp, mida hoiavad koos veealused hoovused. Okeanograaf Charles Moore hindab piirkonnas ringi ujuva rämpsu koguhulgaks sada miljonit tonni ja selle pindala on kaks korda suurem kui USA. Seal leidub kõike – jalgpalle, lego-klotse ja kilekotte igast maailmajaost ning ilmselt ei puudu ka asjad, millel eestikeelne tekst.
See, viimase 50-60 aasta jooksul korjunud plast-supp, ei ole sugugi ainult esteetiline probleem, mis rikub randade kuldset liiva ja vaadet merele. ÜRO keskkonnaprogrammi andmetel hukkub igal aastal plastjäätmete tõttu rohkem kui miljon merelindu ja üle saja tuhande mereimetaja. Prügi ekslikult toiduks pidanud ja surnud merelindude seedekulglast on leitud süstlaid, tulemasinaid ja hambaharju. Lisaks kujutab see ohtu ka inimeste tervisele – kemikaale endasse imenud plastmass satub mereloomade organismi ja lõpuks inimese toidulauale.
Meie peremehetsemine selle sõna nii kurvas ja kurjas tähenduses on võtnud meie tillukesel planeedil tohutud mõõtmed. Maa tervikliku ökosüsteemi tõttu on meie elud siin Eestis ja teisel pool maakera Havai saartel, Aafrikas ja Indias tihedalt seotud isegi siis, kui me seda igapäevaselt ei näe ega taju. Meie vildakad tarbimisharjumused – ikka rohkem ja odavamalt! – mõjutavad nii loodus- kui inimressursside kasutamist kogu maailmas. Inimesed, ja väga sageli lapsed, on tööjõuna orjastatud odavat laiatarbekaupa tootvates vabrikutes; mereandide drastiline ülepüük on välja kurnanud kalavarud ja teinud lõpu mitmetele liikidele. Loetelu võiks jätkata veel pikalt.
Loodushoid – kas ainult entusiastidele?
Aga kas saame end pidada elu Alalhoidja ja Lunastaja kaastöölisteks, kui paljud meie toimetused võiks lahterdada pigem elu-hukutavate kilda?
Keskkonnauudised on meie igapäevaelu loomulik osa – metsatulekahjud, põuad, üleujutused, veekogude reostus, kalavarude ülepüük, metsade ulatuslikud ebaseaduslikud lageraided jne. Ja ega kristlikud ringkonnadki enam loodushoiu küsimustest suure ringiga mööda käi. Tasapisi on erinevad konfessioonid nii Euroopas kui mujal maailmas hakanud välja töötama nn hea majapidaja programme, mis pakuvad ideid loodushoiule keskenduvate jumalateenistuste läbiviimiseks, piiblitundideks ja praktiliseks tegevuseks. Ometi jääb mulje, et kõik need kenad algatused on mõeldud entusiastidele, kellel on piisavalt aega prügi sorteerida ja auto asemel jalgrattaga sõita või piisavalt rahalisi vahendeid, et tarbida kallimat rohelist energiat ning ökoloogiliselt toodetud kaupu. Aga kas tähelepanelik ja elu-hoidev suhtumine loodusesse on tõesti vaid meie isikliku valiku ja stiili küsimus?
Vana Testamendi jutustus veeuputusest, Noa laevast ning veeuputuse-järgsest lepingust kannab rahvapäraselt Noa lepingu nime. Tähelepanelik lugeja leiab seal, et Jumal ei teinud lepingut mitte ainult Noa ja tema perega, vaid „iga elava hingega, kes teie juures on: lindudega, kariloomadega ja kõigi metsloomadega, kes teie juures on, kõigiga, kes laevast välja tulid, kõigi maa loomadega" (1Ms 9:10). Vana Testament kirjeldab taevaid, mis jutustavad Jumala aust ja kiitlevad tema kätetööst, sipelgaid, kes jagavad õpetusi inimestele, värskeid allikaid, mis pakuvad karastavat vett nii loomadele kui inimestele. Uus Testament annab edasi Apostel Pauluse nägemuse, et kogu loodu ägab ja ootab Jumala laste ilmsikssaamist ning vabastust kaduvuse orjusest (Rm 8:19-22). Inglise baptisti teoloog Paul S. Fiddes argumenteerib, et need poeetilised pildid tunnistavad looduse võimest ja ülesandest vastata Jumala kui oma Looja eesmärgile. Inimesel on valik, aga looduse vastus sõltub suuresti sellest, millise vastuse annab inimene.
Siinkohal on sobiv tsiteerida Osvald Tärki, kes juba 1980ndatel kommenteeris Pauluse Rooma kirja teksti nõnda: „Paulus tahtis näidata, kuivõrd inimese elu on seotud loodusega. Jumala sõna käsib inimesel näha looduse kannatamises enda süüd. Inimese langemine mõjutas loodust. Paulusele on loodus nagu suur rippuv ahel, mille esimeseks lüliks on inimene. Esimese lüli murdudes varises kokku terve ahel. ... Kuid Paulus näeb veel midagi – loodus pääseb koos inimesega kord "kaduvuse orjusest" (s21). Nii elusa kui eluta looduse eksistents pole mõttetu. Keegi ei saa öelda, et looduse olukord oleks praegu parimas vormis. Et looduse olukorda parandada, on vaja kaevata, ehitada, künda ja külvata. Kõik see viitab suurele tulevikule, kus iga asi leiab oma koha ja otstarbe."
Inimeste seotus üksteisega üle kogu maailma on globaalse majanduse ja tervikliku ökosüsteemi kaudu siiski ainult üks osa meie vastutusest. Kuid samaväärne on meie vastutus Jumala ees, sest me elame tema maailmas ja tema loodu keskel ning oleme kõik koos kutsutud täitma tema eesmärki. Vaikse ookeani plast-suppi 'uppuvad' kalad ja teised mereelukad on ju ainult üks näide sellest, kuidas Jumalast seatud looduse eesmärk jääb inimese elu-hukutava tegevuse tõttu täitmata.
Ameerika protestantlik teoloog Douglas J. Hall kirjeldab Jumala, inimese ja looduse vahelist seost ning räägib vältimatust kolmekordsest suhtestumisest, milles ei ole võimalik alahinnata ühtegi suhet, ilma, et see mõjutaks teisi. Ta väidab, et judeo-kristlikku ontoloogiat saabki mõista vaid 'koos-olemise' võtmes, sest meie enese-mõistmine areneb ja liigub täielikkuse suunas ainult suhetes teiste inimeste, looduse ja Jumalaga. 'Koos-olemise' mõte aga omandab tähenduse Jumala enda olemuse – armastuse – kaudu, kui ta kirjeldab ennast kui Immaanuel – Jumal on meiega.
Selles kolmekordses suhete võrgustikus on Jumala rahvas kutsutud kehastama Jumala enda suhet oma looduga. 'Koos-olemine' kaasinimeste ja ülejäänud looduga toimub küll erinevates vormides, aga nende suhete viimne eesmärk on väljendada Jumala armastust kogu loodu vastu. J.Hulli seisukoht on, et selle vältimatu seotuse tõttu nii Looja kui tema looduga ei ole võimalik olla armastavas suhtes Jumalaga ja samaaegselt olla hoolimatu teiste inimeste ja ülejäänud loodu suhtes. Olen temaga samas paadis.
.
